Šoti mägismaa võlu ja valu

Selline idüll on omane eelkõige mägismaale, kus tõepoolest elavad hirved ning mägedes ka kaljukotkad, ehkki viimaseid on looduses üsna vähe järele jäänud, sest omal ajal peeti neid kahjulikuks ning suurem osa hävitati.

Šotimaad võib looduslike iseärasuste tõttu jagada kaheks piirkonnaks: mägismaa (highlands) ja madalmaa (lowlands). Viimane asub vanast Šotimaa pealinnast Edinburghist ida suunas, mägismaa aga haarab enda alla valdava tüki Šotimaast, jagunedes viie piirkonna vahel: Aveimore ja Cairngorms; Fort William ja Lochaber; Inverness, Loch Ness ja Nairn; Põhja mägismaa ning Skye ja Lochalsh. Just mägismaa on Šotimaa ja šotlased maailmas kuulsaks teinud, sest viski, tartan, kilt ja klannid tulevad nendelt aladelt. Neist kõigist võiks kirjutada eraldi loo, kuid mina keskendun hoopis mägismaa loodusele, selle ilule ning valule.

Tegemist on üsna mägise piirkonnaga, mida peetakse maastiku poolest Euroopa üheks kaunimaks. Seal asub ka Suurbritannia kõrgeim mägi Beinn Nevis, millel kõrgust 1344 meetrit. Kui rääkida Šoti mägismaa tekkimisest, siis peab tagasi minema väga kaugele Maa ajalukku, mil siin laiutas üks suur superkontinent. Mingi aja pärast lagunes see kolmeks ning tekkisid ka tektoonilised plaadid, mis hakkasid omavahel hõõrduma. Selle tulemuseks oli aktiivne vulkaaniline tegevus, mille tagajärjel tekkisidki praegusele Šotimaale mäed. Seega on suurem osa Šoti mägismaast vulkaanilist päritolu ja väga-väga vana. Iseloomulikud orud ehk glen'id ning seal põhjas asuvad järved ehk loch'id on viimasest suuremast jääajast.

Šoti mägismaast räägitakse sageli kui tõelisest metsiku looduse kantsist, mis tegelikult ei ole päris tõsi. Pidades metsikuks looduseks puudega kaetud mägesid, võiks selle tiitli omistada hoopis Norrale või Rootsile, kus on veel säilinud looduslikud mägimetsad. Šotimaal kahjuks neid enam pole, sest omal ajal raiuti mäed lihtsalt paljaks. Kui Šotimaal ringi sõita, siis võib ka nüüd näha puudega kaetud mägesid ja orge, pealiskaudsel vaatamisel saab neid isegi metsadeks nimetada. Tegelikult on tegemist põldudega, kuhu inimesed on puud kasu saamise eesmärgil istutanud. Tõeliselt looduslikku metsa leidub Šotimaal vaid mõnes looduskaitse all olevas orus, mis reeglina on ümbritsetud võrkaiaga.

Võrkaial on oluline osa sealse loodusliku metsa taastumisel, sest inimese jõhkra vahelesekkumise tõttu kiskjate hävitamise näol on punahirve populatsioon Šoti mägismaal tõusnud 400 000ni, mis jätab sügava jälje sealsetele metsadele. Punahirv toitub meelsasti noortest mändidest ning takistab sellega loodusliku metsa taasteket, nii on metsade tarastamine hädavajalik. Loomulikult on kõik majandusmetsad ehk puupõllud ümbritsetud võrkaiaga. Kui kõndida tarastamata metsas, siis tundub kõik väga ilus ja puhas, kuid pole noori puid, mis tagaksid metsa püsimajäämise.

Rääkides Šoti mägismaa loodusest, ei saa minna mööda kahest elusolendist, keda võiks nimetada ka Šotimaa looduse ikoonideks. Punahirv ja keldi rabapüü on meie inimestele tuntud tegelased eelkõige viskipudelite siltidelt, kus nad peaksid esindama ning esitama mägismaa metsikut ilu ja karmust.

Sellist väljendit nagu "deer forest" või maakeeli "hirvemets" kuuleb Šotimaal üsna tihti ning tähendab see eelkõige avarust ja avatud maastikku. Punahirvest on saanud multifunktsionaalne olend, kes annab inimestele tööd, esindab Šotimaad viskisiltidel ja loodusfilmides, tekitab probleeme keskkonnale ning on ka palaks kohalike kiskjate ja röövlindude toidulaual. Viimast siiski mitte otseses tähenduses, sest Šotimaal ei ela nii suuri kiskjaid, kes täiskasvanud hirve jõuaksid maha murda. Hirv jõuab osaliselt nende kõhtu hoopis inimese abiga.

Võrreldes mandril elavate sugulastega on Šotimaa punahirv üsna kõhetu tegelane. Väiksem keha ja peenemad sarved on aastatuhandetepikkuse mägedes elamise tulemus: mägedes puudub toidurikas laialehine mets. Hoolimata tema ikoonistaatusest on osa keskkonnaspetsialistide arvates hirve puhul tegemist probleemse loomaga, kes on peamiseks põhjuseks, miks mägismaal ei toimu erilist loodusliku männimetsa taasteket.

Kevadest sügiseni elavad hirved kõrgemal mägedes, kus leidub piisavalt toitu, kuid talveks tullakse alla orgudesse, sest ilmastikuolud võivad mägedes olla üsna karmid. Mul on veel väga hästi meeles, kuidas me eelmise aasta märtsis ühes orus lumetormi kätte jäime. Tuul oli nii tugev, et edasiliikumine oli üsna võimatu, ning lisaks veel valge kardinana mõjuv lumesadu. Hirved, keda me sinna orgu pildistama olime läinud, pidasid paremaks lamada suuremate kivide vahel ning veerand tunniga olid neist saanud lumega kaetud kühmud, mis aeg-ajalt end liigutasid.

Kuna punahirve looduslik vaenlane hunt hävitati juba ammu, siis pidi inimene võtma hirvede arvukuse reguleerimise enda peale, unustades, et kiskjate arvukus sõltub saakloomadest, mitte vastupidi. Inimese eesmärk - hoida hirvede arvukus vastavuses looduse taluvusega nende toitmisel - on täielikult läbi kukkunud.

Koos suurmaaomanike ülemvõimuga 18. sajandil sai hirvejahist populaarne ajaviide, jahtimise hõlbustamiseks ning hirvede elutingimuste parandamiseks raiuti palju mägismaad metsadest puhtaks. Punahirvest oli saanud oluline vara, mis mõjutas suuresti ka kinnisvara hinda mägismaal - mida rohkem hirvi, seda kallim maa. Tänapäevaks on asi niikaugel, et loodusliku metsa taastekkeks oleks vajalik hävitada umbes 80% punahirvede populatsioonist, mille vastu seisavad maaomanikud, sest tegemist on ikkagi suure sissetulekuallikaga.

Hirvejaht on siiani populaarne ajaviide, mis erineb aga suuresti meie metsades toimuvast küttimisest. Kui meil on traditsiooniliselt loomi jahitud liha pärast, siis Šotimaal on see rohkem seltskondlik üritus, millest võivad osa võtta vaid valitud. Kui hirv jahis surmatakse, siis traditsiooniliselt toimub lahkamine samal mäel, kus ta tapeti, ning soolikad või, nagu šotlased ütlevad, galloch jäetakse maha röövloomadele ja -lindudele, näiteks majesteetlikele kaljukotkastele.

Teine ikoon, kes on mõjutanud mägismaa olemust ja sealset elu-olu, on keldi rabapüü, meil väga haruldase rabapüü sugulane. Keldi rabapüü elab Šotimaa kanarbikunõmmedel, mida on eriti rohkesti just mägismaal. Tema nägemiseks on kõige parem aeg märts, mil isased istuvad kõrgematel kividel või kiviaedadel ning meelitavad emaseid ligi. Kanarbikus on neid väga raske märgata, sest varjevärvus on hästi arenenud. Sai minulgi osaks kahel märtsikuu varahommikul neid huvitavaid linde vaadelda ja pildistada. Nagu mu fotograafist sõber mainis, oli see maailma parim kanarbikunõmm nende lindude pildistamiseks. Tõepoolest, peaaegu igal kõrgemal kivil istus pruunikas isalind ning lasi noka vahelt oma kutsungil üle nõmme kajada.

Selle linnu saatus on suuresti seotud 19. sajandi keskpaigaga, mil Suurbritannias oli tekkinud uus klass inimesi, kelle rikkuse allikad olid - tänu kaubanduse arengule, mitte vana-vanaisade pärandatud varadele - pulbitsema hakanud. Raudtee jõudmine Šoti mägismaale 19. sajandi lõpus võimaldas paljudel lõuna poolt mugavalt kohale sõita ja osaleda jahtides, mis toimusid spetsiaalselt rabapüüde eluks kohandatud kanarbikunõmmedel. Selleks põletati sügisel osa kanarbikust ribakujuliselt ära, et tekiks erineva vanusega vahelduv taimestik. Kõrge kanarbik oli mõeldud lindude pesitsemiseks, sest see pakkus pesadele ja poegadele kiskjate eest varju. Pikk kanarbik vaheldus madala värske toitaineterikka kanarbikuga, millest linnud toitusid. Kiskjad reeglina hävitati ning riputati tee äärde, demonstreerimaks haldaja korralikkust ja valduse puhtust, mis omakorda pidi tähendama rikkalikku jahisaaki. Tollel ajal oli see nagu reklaamplakat, millega meelitati kliente ligi. Oli püüjahi kuldaeg, mil tapeti palju linde, kuid samas hoolitseti selle eest, et keldi rabapüü paljuneks ja hästi elaks. Linnust oli nii nagu punahirvestki saanud kaup.

Pikaajaline keldi rabapüü arvukuse langus algas 1930ndatel - kaua enne, kui röövlindude ja -loomade arvukus hakkas pärast tagakiusamist taastuma. Põhjuseks oli nende jaoks kvaliteetsete kanarbikunõmmede kadumine. Nõmmed asendati rohumaadega, kus kasvatati lambaid ja veiseid. Seda tehakse tänapäevani. Olukorda halvendas veel kanarbiku põletamine, mis lühiajaliselt on üsna mõjus vahend püüde arvukuse suurendamiseks, kuid pikaajalises perspektiivis soodustas hoopis kanarbiku asendumist heintaimedega, eriti niiskematel aladel.

Ka tänapäeval harrastatakse püüjahti. See on võimalik eelkõige elujõuliste jahimõisate olemasolu tõttu, kus praktiseeritakse kanarbiku põletamist, et luua tingimusi püüde sigimiseks ja toitumiseks. Mõisa järelevaataja üheks ülesandeks on loendada kurnasid ja selle põhjal ennustada järgmise aasta saagikust. Näiteks eelmine aasta polnud keldi rabapüüle just kõige soodsam, sest just pärast tibude koorumist saabus eriti jahe ja vihmane periood ning suurem osa poegadest hukkus, mistõttu polnud ka sügisene püüjaht mõeldav.

Tänapäeval tehakse Šotimaal palju jõupingutusi ja kulutatakse hulk raha selleks, et sealset loodust taastada, sest sajanditepikkune rüüstamine on teinud oma töö. Kas pole ka meil õigem õppida teiste vigadest, kui ise kõik see läbi teha, põhjendades, et nii on ju Euroopas kombeks?

Fotod: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva