Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Vesilennukite angaarid kui arhitektuuripärl

Tiina Kolk 28. aprill 2006, 00:00

Vesilennukite angaare üksikasjalikult uurinud kunstiajaloolane Jevgeni Kaljundi nendib, et ehitis oli kavandatud ühe osana Peeter Suure merekindlusest, mille rajamine algas Esimese maailmasõja eelõhtul. Kindlustuste eesmärgiks oli sulgeda pääs Soome lahte ja selle taga asuvasse Vene impeeriumi pealinna - Peterburi.

"Tsaaririigi tolleaegsed piirid meie regioonis olid kavandatava ettevõtmise - jaoks soodsad: nii Soome kui ka Eesti territoorium kuulusid Venemaa koosseisu. 1907. aastal asutigi looma hiiglaslikku plaani, mis oli kavandatud kümneaastaseks perioodiks," jutustab Kaljundi, kes juba nõukogude ajal Vene arhiivides teadustööd tehes luges läbi sadu vesilennukite angaaridega rajamisega seotud ajaloolisi ürikuid. Dokumentide andmeil oli Tallinna otsustatud teha laevastiku operatiivbaas, kuhu 1911. aastal pidi püstitatud ülesande kohaselt mahtuma kaks eskaadrit (kummaski 8 liiniristlejat, 4 soomuslaeva, 8 kergristlejat, 36 miinilaeva ja 12 allveelaeva - vastavalt projekti neljandale variandile).

Lennunduse areng tol ajal oli tormiline ja lennuvägi kui kujunemisjärgus olev väeliik tuli paigutada olemasolevasse süsteemi. Muide, Esimese ilmasõja eel oli Venemaal lennukeid rohkem kui üheski teises riigis (meenutagem tollast kuulsat vene lennukikonstruktorit Igor Sikorskit (1889-1972), kes pärast revolutsiooni rajas USAs vesilennukitehase ja alates 1937. aastast tegeles peamiselt helikopteriehitusega).

Lennuvägi suunati Balti mere sideteenistuse alluvusse. Vesilennukite baasiks eraldati 6000 ruutsülla suurune ala Peeter Suure sadamas rannikujoonel kaitsekasarmu (praeguse Patarei vangla) juures, kuid alles 1916. aastal kuulutati välja projekteerimiskonkurss. "Kutse osavõtuks saadeti üheteistkümnele firmale, eesmärgiks ehitada kaks angaaride gruppi, kummaski kolm "kuuri" pindalaga 50 × 35 meetrit ja kõrgusega 10 meetrit. Projektide esitamise tähtajaks oli määratud 15. aprill 1916," märgib kunstiajaloolane.

Konkursi võitis Taani projekteerimis- ja ehitusfirma Christian ja Nielsen Kopenhaagenist lahendusega, milles puuduvad sisetoed ning mille põrandapind moodustab 35 × 110 meetrit. Sellisel lähenemisel on lennunduse seisukohalt suur eelis, sest see lubab vabalt ning tugedest sõltumatult paigutada ja liigutada eri suurusega lennuaparaate. Mõõtude suurenemisega sobib angaar vastu võtma masinaid tiivasirutusega kuni 105 meetrit ja sabaga kuni 30 ja enamgi meetrit. 5. juulil 1916 alustati objektil tegelike ehitustöödega. Ametlikult nimetati objekt Tallinna Vesilennujaamaks.

Vahepeal muutus angaaride ehitamise kava - praegu seisvate angaaride kõrvale oli nüüd kavas rajada veel teine, mitte kolmest, vaid kahest angaarist koosnev grupp. Ka selle raudbetoonvundamendid jõuti valmis ehitada ning tõenäoliselt paiknevad need siiani pinnases kompleksi läänepoolses osas.

Ehitustöödel lubati osaleda vaid Venemaa kodanikel. Vesilennukite angaaride rajamisest võttis osa ka nooruke Georg Meri, tulevane diplomaat ja suurepärane Shakespeare'i tõlkija, räägib Kaljundi. Peamised tööd angaaride ehitamisel lõpetati sõja tõttu 13. oktoobril 1917 juba revolutsiooni tingimustes, kus töölised pidasid oma õigusi nõudes miitinguid. 1919. aasta jaanuaris võttis lennusadama üle Eesti vabariigi kaitsevägi, sama aasta 13. märtsil

loodi merelennurühm, 1930. aasta septembrist alates paiknes lennusadamas õhukaitsestaap.

Nõukogude aastail oli kogu rannikuala sõjaväe kontrolli all ja vesilennukite angaare kasutas armee, aga 1987. aastal tegid Tallinna Inseneride Maja, Teadusloolaste Eesti Ühendus ja ajakirja Tehnika ja Tootmine toimetus ettepaneku tehnikamuuseumi loomiseks vesilennukite angaaridesse. Paar aastat hiljem valmib Moskva V. A. Kutšerenko nimelise Ehituskonstruktsioonide Uurimise Keskinstituudi ekspertiis ja soovitused angaaride renoveerimiseks.

Praegu on lennusadamas Eesti Meremuuseumi sadamaekspositsioon ehk muuseumilaevade sadam. Siin on endale uue kodu leidnud jäämurdja Suur Tõll, allveelaev Lembit, miinilaev Kalev, patrullkaater Grif ja uurimislaev Mare.

Läinud aasta oktoobris Tallinnas toimunud rahvusvahelisel koosolekul nentisid eksperdid, et lennusadamas on suurepärased eeldused mereajaloolise kompleksi rajamiseks.

"Meremuuseum või osa sellest peab eksisteerima vahetus kokkupuutes veega või veelgi parem - omama oma sadamat. Eeskujusid pole vaja kaugelt otsida: Karlskrona, Stockholm, Turu, Kaliningrad, Gdansk, Göteborg, Roskilde, Bremerhaven, Kiel, Flensburg, Liverpool, Rotterdam, Amsterdam jne, kus see on juba ühel või teisel moel teostunud. 2008. aastal valmib Kotka vanas sadamas uus Soome Meremuuseumi hoone. Eesti Meremuuseumi jaoks ainuke võimalik ja reaalselt Tallinnas ka teostatav variant oleks ajaloolise lennusadama ala," arutleb muuseumi direktor Urmas Dresen.

Võttes aluseks 1940. aasta lennusadama piirid, on käesoleva hetke seisuga Eesti Meremuuseumi käes ligikaudu 60% tolleaegsest territooriumist. Ülejäänud osa, kus paiknevad ka piirkonna kõige tähtsamad ehitised - vesilennukite angaarid -,

ootavad veel 1997. aasta sügisel alanud kohtuvaidluste lõppu, et need liidetaks olemasoleva osaga ning meremuuseum saaks realiseerida kogu oma tulevikuvisiooni, mis näeks keskse atraktsioonina ette allveelaeva Lembit paigutamise angaaridesse.

Angaarid on juba iseenesest vaatamisväärsused - maailma esimesed suured koorikbetoonist ehitised, mis olid valmides oma ajast 10-12 aastat ees, rõhutab Dresen. Pärast renoveerimist sobivad angaarid hästi uueks kasutuseks. "Angaarid lisaksid loomulikult kogu atraktsioonile erilist sära andva kroonijuveeli, ent ilma muuseumile üliolulise

sadama ja vabaõhuekspositsioonita sära mõnevõrra siiski tuhmuks. Lennusadama ala arendamisel ja planeerimisel on muuseum kogu aeg silmas pidanud tervikut," lausub direktor Dresen.

Arhitekt Veronika Valk on vaimustuses: "Vesilennukite angaarid on Tallinna rannaala üks uhkemaid arhitektuurimälestisi, selle ajalugu on ilmekas näide sellest, kuidas taasavastamist vajav rannakultuur Eesti moodi käia võiks. Siin redutasid kunagi õppesportlennukid Eha ja Agu. Nende autor Antonius Raabi demonstreeris X üldlaulupeol vigurlendu kahjuks liiga madalal, nii et pealtvaatajad lausa kaebasid. Kalamajas asus lennukool ja allveelaevnike kool. Lastele, kes ei saanud suvel maale minna, rajati oma mängumuru. Kalaranna merejääle tehti talvel jäästaadion, elektrijaama töötajate käe all valmis jääpurjekas Sorts. Tundub, et Tallinnas elasid kunagi inimesed, kes oskasid merest ja selle lähedusest rõõmu tunda," kõneleb ta.

Arhitekti nägemuses pakuvad vesilennukite angaarid suurepärast võimalust niisuguse pulseeriva mereläheduse elustumiseks - juba on end siia asutanud meremuuseum. Ajaloolist vesilennunduse, kuumaõhupallinduse ning allveelaevanduse tausta oleks rumal kõrvale jätta, pigem võiks ajaloolistest kurioosumitest kasvatada atraktiivse koosluse, kus sportliku meelelahutuse ja submariinide akvatooriumi kõrval on koht eeskätt kontserdil, aga ka mereteatril ning veekunstikeskusel. Akustika on siin võimas - kõige pikema järelkõlaajaga saal Tallinna rannaalal!

Tähtis on hoida koht aktiivsena ning kujundada talle rõõmus imago, siis on lootust ka investeeringuteks, mõtiskleb Veronika Valk. Vesilennukite, allveelaevade ja jäämurdjate maastikku kuulub loomuliku osana ka mereharidus ehk kas siin võiks olla ka Mereakadeemia ruumid?

Noorarhitekti ideed sirutavad tiibu: loomulikult on angaari juures ka meretakso peatus. Meri ühendab enamikku linnajagudest Rocca al Marest Meriväljani - Stroomi, Pelgurand, Kopli, Kalamaja, kesklinn, Kadriorg, Pirita. Alternatiivne ühistransport üle vee aitaks omakorda Tallinna mereääre arengule üldisemalt kaasa. Tahad kesklinnast Piritale? Mine meritsi. "Üks väga põnev väljakutse laiutab ka vesilennukite angaaride ja Patarei vangla vahel - siinne krunt on võti mõlema sümbolväärtusega hoonestiku aktiveerimiseks. Vahelüli peaks maksimaalselt suhtlema ja ühilduma mõlema poolega. Uushoonestus pakub rohkesti võimalusi äri-, elu- ja büroopindadeks," juurdleb Veronika Valk.

Aeg näitab, milliseks kujuneb Tallinna rannaala ja ainulaadsete vesilennukite angaaride saatus. Igatahes väärib kunagine edumeelse arhitekti- ja insenerimõtte teostus tähelepanuväärset kohtlemist ja igati ausse tõstmist.

Fotod: Meeli Küttim ja erakogud

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:14
Otsi:

Ava täpsem otsing