Majandusvabadust ei too minimaalriik

Institutsionaalsete arengueelduste enim kasutatavaks näitajaks on majandusvabadus. Majandusvabaduse tuumaks on individuaalsed omandiõigused, millel on turumajanduses keskne roll.

Majandusvabadus ei tähenda minimaalriiki. Riigi rolli on vaja hinnata diferentseeritult. Seal, kus riik aitab kaasa indiviidide majandusvabaduse tugevnemisele (nt õiguskaitse), on tema jõuline tegevus positiivne. Riigi liigne sekkumine majandustegevusse aga ahistab majandusagente.

Majandusvabaduse otsene mõõtmine ei ole pika traditsiooniga. Enne seda üritasid majandusteadlased majanduse institutsionaalsete raamide mõju uurida kaudsemalt - kasutades indikaatorina demokraatia levikut. Paraku näitasid uuringud, et demokraatia mõju majandusarengule pole ühetähenduslik.

Põhjus näib peituvat selles, et demokraatia võib ühiskonnas kaasa tuua ümberjaotava nivelleerimise ning koos sellega lahjendada omandiõigusi ja nendega kaasnevaid stiimuleid ning sellega majandusarengut pigem pidurdada. Euroopa heaoluriikide, sh Saksamaa majandusraskused on siin ilmekaks kinnituseks.

Kanadas asuva Fraseri Instituudi (FI) indeks arvestab majandusvabadust 10-pallilisel skaalal. Kui 1995 saavutas Eesti 5,3 palliga 75. koha, siis 2005. aastal on Eesti 2003. aasta andmetel tõusnud 7,8 punktiga 11. kohale, jagades seda Austraalia ja Luksemburgiga. Eesti on möödunud majandusvabaduselt nii Saksamaast kui ka Soomest. Mahajäämus tippriikidest (Hongkong ja Singapur) on samuti oluliselt vähenenud.

Teise tuntuma majandusvabaduse indeksi, USAs asuva Heritage Fondi (HF) indeksi hindamisskaala on 5-palliline, 1 vastab täielikule majandusvabadusele ja 5 vabaduse puudumisele. HF on uurinud majandusvabaduse kasvu mõju majanduskasvule. Jagades kõik riigid majandusvabaduse kasvu alusel viiendikeks, ilmneb, et institutsionaalse arengu erinevused määravad majanduskasvu kõikumise ligi 2% ulatuses aastas. Esimeses, majandusvabaduse suurima kasvuga viiendikus on keskmine majanduskasv aastas 4,8-4,9%, viimases, majandusvabaduse väikseima kasvuga viiendikus aga vaid 2,5-2,7%.

Eesti kuulus 2000. aastani peaaegu vabade riikide hulka (koondindeks 2-3). Alates 2001. aastast on aga jõutud vabade majanduste kategooriasse - indeks alla 2. Aastal 2005 jõuti koguni 4. kohale maailmas (2006 taanduti küll 7. kohale).

Märgatavalt on pingereas tõusnud kõik Balti riigid, kuid Eesti on naabritest edukam. Kui Eestis oli 2005. aastal probleemseid valdkondi, mis said hindeks 2,5 või enam, vaid üks (varimajanduse levik), siis Soomes oli neid kaks (fiskaalpoliitika ja valitsussektori suurus), Lätis ja Leedus neli (eriti omandiõiguste tagamine, reguleerimine ja varimajandus) ning Sloveenias koguni seitse. Eesti majanduse arengutase on vaatamata 15 aastat kestnud siirdele üks Euroopa madalamaid. Siiski viitavad asjaolud Eesti konvergentsile arenenud riikidega.

Kokkuvõttes võib Eesti majanduse tugevaimaks arengumootoriks pidada just institutsionaalset keskkonda, mis soodustab majanduskasvu. Samas on praegusest suhteliselt heast seisust ka raske märgatavalt edasi liikuda, mis sunnib otsima uusi kasvutegureid inimkapitali ning majanduse füüsilise infrastruktuuri vallas. Siin on kasvupiiranguid. Nendesse valdkondadesse tuleb suunata piisavalt era- ja avalikke investeeringuid, et tagada arengu jätkusuutlikkus. Nii eraisikuid kui ka poliitikuid tuleb motiveerida investeerima just piiravatesse arenguteguritesse.