XXI sajandi probleem - magevett jääb üha vähemaks

Aastakümneid kodumaa joogivett uurinud Tartu ülikooli arstiteaduskonna emeriitprofessor Astrid Saava sõnul on Tallinna joogivesi nii hea kvaliteediga sellepärast, et suure veevärgi omanikul on võimalused vee kvaliteedi parandamisse investeerida avaramad kui väikeste veevärkide haldajatel.

"Joogivees üle normi sisalduv raud ei ole tervisele ohtlik, küll aga mõjutab see inimeste elukvaliteeti," nendib Saava. "Raud tekitab rauaroostet, mangaan ja kloriidid aga katlakivi."

Saava hinnangul on Eestis veekaitse piisavalt heal tasemel, et ära hoida uut laiaulatuslikku reostust, küll aga võivad päevavalgele kerkida vanad, aegade jooksul varju jäänud reostusallikad.

"Kuna põhjavee liikumine on väga aeglane, siis võib sinna sattunud reostus jõuda pumbatavasse vette aastaid hiljem," selgitab ta. "Näiteks ammu kinniaetud siloauk võis omal ajal olla tõsine ohuallikas, sest silomahl on üks suuremaid põhjavee reostajaid."

Professor Saava tõdeb, et Eestil on suured mageveevarud, kuigi need paiknevad natuke ebaproportsionaalselt. Põhja- ja Kirde-Eestis on vett vähem, aga tarbimine suurem kui Lõuna- ja Lääne-Eestis, kus veevarud suured.

1970. aastatel Ülemiste järve saastatuse taset uurinud Astrid Saava jõudis toona lumelt võetud proove analüüsides järeldusele, et järvevett saastavad sellest üle lendavad lennukid. Põhjus, miks Ülemiste vesi raskemetallidest ei kubise, on Saava hinnangul selles, et tänu Pirita-Ülemiste kanalile vahetub vesi järves kiiresti, samuti ei lange järvele enam tselluloositehase korstnast väävelvesiniku ja ammoniaagi ühendeid. Järjest tihedamaks muutuv autodevool Tartu maanteel ja Järvevana teel saadab aga oma annuse saastest ka Ülemistele.

"Aja jooksul on Ülemiste järve Tartu maantee poolset osa täidetud, järve ja tee vahele haljastus rajatud ning ka lennukeid püütakse ikka rohkem järve kohalt Järvevana tee poole juhtida," räägib Saava. "Ülemiste puhul on probleem praegu järve eutrofeerumises, sest kui vetikad vohama pääsevad, siis hakkavad nad ju ka vette toksilisi aineid produtseerima."

Kui pealinna veekasutaja soovib täpselt teada, mida tema kraanist voolav ollus sisaldab, on tal vaba voli kutsuda tervisekaitsetalitusest proovidevõtja, kes võtab proovid ja saadab need analüüsimiseks laborisse. Üks tavaanalüüs maksab keskeltläbi 700 krooni.

Äripäeva testi käigus veeproove võtnud Tallinna Tervisekaitsetalituse nooreminspektor Sirje Erin märgib, et ühest punktist tuleb võtta proovid vähemalt kolme pudelisse - kaks keemilise ja üks mikrobioloogilise analüüsi jaoks.

Vähem kui kuue tunni pärast on pudelid veeproovidega tervisekaitseinspektsiooni keemia kesklaboris. Seal täidetakse iga proovi kohta protokoll ning tehakse laborisisesed saatelehed.

Keemia kesklabori juhataja Aare Laht märgib, et kiire analüüs pärast proovivõtmist on eriti oluline mikrobioloogiliste uuringute adekvaatsuse huvides.

Kui üks või teine analüüs tehtud, märgib mikrobioloog või analüütik saatelehtedele tulemused, saatelehed aga rändavad taas vastuvõturuumi, kus vormistatakse tellijale vastus.