Kuidas ma firma toredasse haigusesse nakatasin

Marek Reinaas 10. mai 2006, 00:00

Rasedaks jäämine on nakkushaigus. Tihedalt läbi käivas seltskonnas levib see kiiresti - mida tervemad inimesed, seda suurem on tõenäosus nakatuda. See on väga positiivne haigus, eriti kui arvestada meie mitte nii väga elujõulist iivet.

Meie reklaamiagentuuris algas asi raamatupidajast. Kulus vaid üheksa kuud, kui ta tuli kollektiivi ette demonstreerima oma igati õnnestunud raseduspuhkuse vilja. (Siinkohal pean üles tunnistama oma kaassüü, kuna raamatupidaja pidas tööst vabal ajal minu abikaasa rasket ametit.) Agentuuri lastetu naispere kogunes nõupidamistelauale laotatud sõrmekesi-varbakesi üle lugema. Uih ja aih! Oi kui nunnu! Pabermähkmetega ülekülvatud laua äärest lahkusid juba viirusega nakatunud olendid, silmis põlemas palavikuline leek. Pikalt seisnud ja oma aega oodanud bioloogiline kellapomm oli tööle pandud. Tik-tak, tik-tak.

Järgmiseks plahvatas projektijuht ja kaks korda järjest. Seejärel oli kord disaineri käes. Samal ajal hakkasid paisuma nagu siiami kaksikud korrektor ja veel üks projektijuht. Sümfooniale andis väärilise lõppakordi uus raamatupidaja. Ühise rõõmu ja iibeplahvatuse katalüsaatoriteks olid pikalt edasi lükatud lapsesaamine ja emapalk.

Firmas oli aeg, kus lapsepuhkusel oli rohkem naisi kui töölaudade taga. Õigusteadust õppinud inimesena hakkas hinge pugema ärevuseuss - loodus ja tööseadusandlus käsikäes võivad olla ettevõtjale tõsine väljakutse.

Ühel hetkel hakkas teenitud puhkuselt tagasi saabuma noori emasid, kes olid omandanud vilumuse jonnivate olenditega suhtlemisel, kuid vahepeal edasi arenenud reklaamitööstus nõudis hoopis teistsuguseid oskusi. Seadus ütleb, et lapsepuhkuselt naasnud inimesele tuleb säilitada tema töökoht. Ma ei hakka pikalt kirjeldama tekkinud probleeme, sest hea fantaasiaga lugeja oskab neid endale värvikalt ette kujutada. Markantseima näitena võib tuua noore ema, kes tööle naasnuna paari kuu möödudes avastas, et kodus oli ikka mõnusam aega veeta, mistõttu agentuur ja selle kliendid võiksid ilma temata hakkama saada. Teisele töötajale, kelle töökoht oli vahepealsete muutuste tõttu mittevajalikuks osutunud, makstakse omavahelisel kokkuleppel töötasu, ilma et selle eest suurt midagi tegema peaks. Inimesena mõistan, et emadus on püha, väikeettevõtte juhina tahaks aga jõkke hüpata.

Pean tunnistama, et olen uute inimeste palkamisel hakanud tõsisemalt kaaluma nende sugu. Mitte sellepärast, et oleksin macho-siga. Lihtsalt elu on õpetanud: korraga palju rasedaid naisi reformierakonna valimisreklaamis on hea, korraga palju rasedaid töölepinguga naisi sulle kuuluvas ettevõttes on mittehea.

Kogu loo moraal on lihtne. Kiirelt arenevates majandusharudes ei ole töökoht mesi, mis säilib muutumatuna aastaid. Emaduspuhkusel oleval spetsialistil on suur oht rongist maha jääda - tööle tagasiminek eeldab jõupingutusi mõlemalt poolt. Liigsed sotsiaalsed garantiid, mille täitmine jäetakse ettevõtja õlule, tekitavad ühest küljest mõnusa turvatunde, kuid teisest küljest loovad olukorra, kus tööandja alateadlikult eelistab pigem palgata põduraid ülekaalulisi mehi kui noori terveid naisterahvaid. See on aga olukord, mille vältimiseks kõik need seadused ja sotsiaalsed garantiid on mõeldud.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:15
Otsi:

Ava täpsem otsing