Uus või klassika?

Civicu konkurendid on viimasel ajal uuendanud küll päris väikeseid ja natuke suuremaid mudeleid, aga sama klassi autod - Mazda3, Nissan Almera, Toyota Corolla jt - on juba mõnda aega muutumatuna püsinud. Nii ei jäägi muud üle, kui pärast uue Civicu proovimist teha võrdluseks sõit vana hea Volkswagen Golfiga, mida võib lugeda vaata et väikese keskklassi sünonüümiks.

Uus Civic on Eestis müügis alles veebruari lõpust ja tuleb tunnistada, mina polnud seda autot tänavapildis varem märganud. Seepärast tundus masin, mis mind maaletooja hoovis ootas, esmapilgul suurem, kui piltide järgi arvasin. Teiselt poolt on ta aga kõvasti väiksem kui 1990ndate keskpaiga sedaankerega mudel.

Väikeautod viimastel aastatel äravahetamiseni sarnaseks muutnud ümarnunnule disainile lisavad lähemal vaatlusel isikupära põnevad detailid: huvitava kujuga kütusepaagi kork, kolmnurksed summutitorud, klaasitud tulederiba, kummimustriga põrkeraud. Tagant näeb see auto isegi parem välja kui eest.

Sisse istudes lööb fotograaf oma pea valusasti vastu katuseserva ära ja kuna hiljem juhtub sama äpardus veel ühe mu tuttavaga, siis tekib kahtlus, et auto proportsioonidega on midagi paigast ära.

Müügimees demonstreerib, kuidas paari käeliigutusega on võimalik Civicu istmed niimoodi kokku pakkida, et taha tekib väikese kaubiku mõõtu pakiruum. Mõtlen, et küllap on tema seda kõvasti harjutanud ja tegelikkuses see muidugi nii lihtsalt ei käi. Ent õhtul poest tulles, kaubakott käes ripnemas, õnnestub mul sama asi ühe käega tõepoolest niisama kähku! Kahe koera omanikuna julgen uut Civicut selle tagumise ruumi tõttu soovitada kõigile koerasõpradele, aga ka teistele, kel meeldib reisile pool elamist kaasa vedada.

Muidugi, istmete kokkupakkimine on vaevata võimalik ka tänu sellele, et tavapärases asendis toetuvad need vaid painutatud raudtorudele. Kas selline toetuspunkt avariiolukorras just kõige stabiilsemaks osutub …

Oma sõpru-tuttavaid võivad vastsed Civicu-omanikud narrida sellega, et paluvad neil auto käima panna. Nimelt on Civicul sportautodega flirtimise mõttes käivitusnupp. Kõigepealt tuleb keerata võtit ja siis veel nuppu vajutada. Nii olevat turvalisem. Võib-olla seda ka, aga edevam kindlasti.

Kõige suurem uuendus sõitjateruumis on kahetasandiline armatuurlaud. Kiirusenäidik on muudest näidikutest üles ja ettepoole tõstetud, nii et vahepeale tekib veel mahukas riiul. Ja kiirusenäidik on digitaalne! See on väga distsiplineeriv - üks asi on vaadata, et oh, ma sõidan linnas natu-natuke üle 60 km/h, teine asi on näha konkreetset numbrit 67 nina all säramas. Näidik on sellises kohas ka, et mööda vaadata sellest ei õnnestu.

Võtit keeratud ja käivitusnupule vajutatud, jõuame põhiliseni selle auto juures. Kiirendus! Ühe ööpäevaga, mis see auto minu käes oli, mina samavõrd kiiresti käike vahetama ei õppinud. Ikka läks nii, et kui tahtsin kolmandat panema hakata, oli autol juba 70 km/h sees. Linnasõit käiski nõka-nõka, gaas ja pidur vaheldumisi, sest nii tundlik pedaal tahtis rohkem harjumist. Ja hääl, selline sportautolik urramine, mis justnagu meelitas, et vajuta, vajuta veel!

Tegin ka ühe tiiru linnast väljas. Seaduskuulekus sai võitu igatahes enne, kui auto mingeid väsimuse märke ilmutama hakkas.

Tagaluuk on üleni klaasist, nii et võiks avaneda avar vaade taga kaugusesse kaduvale. Just nimelt võiks, sest kahjuks on disainerid paigutanud läbipaistmatu spoileri-käepideme ristandi just keset klaasi. Urr!

Uus Civic on tõesti pilkupüüdev auto. Aeglaselt sõites, näiteks kaubanduskeskuse parklas kohta otsides, oli kohe näha, kuidas pead pöördusid. Esialgu on seda autot Eestis müüdud vaid poolesaja ringis, eks uudsus mängib oma osa.

Seevastu Golfi roolis istudes pole karta, et kellelegi silma jääd. Klassika on ju alati ühelt poolt kindel ja järeleproovitud, teiselt poolt mõnevõrra igav ja isikupäratu. Eelmise päeva äkilised sõiduelamused Civicuga veel värskelt jala sees, tundus Golf eriti aeglase ja rahulikuna. Kahel prooviautol oli muidugi väike mootorivahe ka: Civicu mootor 1,8 l, Golfil 1,6 l.

Ega Volkswageni mehed isegi oska Golfi puhul muud midagi erilist kiita, kui et väga turvaline. Seda teadagi on parem mitte järele proovima hakata. Hästi kindel tunne oli selle autoga sõita küll, nagu istuks raske kandilise raudkasti sees. Golfil on väga mugavad istmed - mõlemad prooviautod olid sportvedrustusega ning järsematel pööretel tekkis instinktiivne tahtmine kallutada, sellistel puhkudel pakkus Golf paremat tuge. Ka tekkis mul Golfi käigukastiga parem suhe kui Civicu kuuekäigulisega.

Aga midagi pole teha, uus oli huvitavam! Magades jõudis prooviauto juba meelest minna, hommikul õue astudes ning ukse eest uut Civicut leides läks tuju kohe heaks.

Fotod: Maris Ojasuu