Võlgniku õigused suurenesid

Uus täitemenetluse seadustik (TäMS) muutis kohtutäituri poolt täidetavate täitedokumentide ringi. Enne 01.01.2006 kehtinud TäMSi kohaselt oli täitedokumendiks muuhulgas notariaalselt tõestatud kokkulepe nõude kohta, mis nägi ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise ja mille järgi võlgnik oli nõustunud kohese sundtäitmisega. Seega sai kohesele sundtäitmisele allutatud ja kindla rahasumma tasumisele suunatud notariaalse lepingu rikkumise korral pöörduda vastava avaldusega otse kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks (ilma, et võlgnik oleks pidanud selleks loa andma või kohus kohustama võlgnikku oma kohustusi täitma). Sellise nõude osas täitemenetluse algatamine ei eeldanud enam täiendavalt võlgniku nõusolekut.

Nüüdsest on n-ö otsetäidetavad vaid sellised rahalised nõuded, mis tulenevad notariaalselt tõestatud kokkuleppest rahalise nõude kohta ja mille kohaselt võlgnik on pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele.

Seega tuleb kehtiva TäMSi kohaselt võlgniku nõusolek kohesele sundtäitmisele allumise kohta anda alles pärast seda, kui nõue on juba muutunud sissenõutavaks (raha tasumise tähtaeg on saabunud). Sisuliselt tähendab see, et kohustusi rikkunud võlgnik peab andma oma heakskiidu tema suhtes täitemenetluse alustamiseks ja TäMSis sätestatud täitmisabinõude (vara arestimine, müük) rakendamiseks.

Muudatuse tingisid mitmed juhtumid, kus sissenõudjad on kohesele sundtäitmisele allumise võimalust ära kasutanud hea usu põhimõtte vastaselt. Samas on äärmiselt tõenäoline, et kehtivas TäMSis sätestatu võimaldab tekkinud olukorda teatud juhtudel ära kasutada võlgnikel, sest neil on õigus keelduda nõusoleku andmisest kohesele sundtäitmisele allutamiseks. Ebatõenäoliseks tuleb lugeda eeldust, et võlgnik on alati valmis enda suhtes sundtäitmise läbiviimiseks.

TäMSi jõustumisel muutusid sisuliselt kehtetuks ka enne 01.01.2006 sõlmitud lepingutes sisalduvad kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepped. Samas püüdis seadusandja TäMSi rakendusseadusega võlausaldajate õigusi kaitsta. Sätestati, et kuni 31.12.2005 tõestatud notariaalsest kokkuleppest tuleneva nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise või asendatavate asjade või väärtpaberite kindlaksmääratud koguses üleandmise, võib juhul, kui võlgnik on kokkuleppe kohaselt nõustunud kohese sundtäitmisega, esitada sundtäitmisele ka pärast uue TäMSi jõustumist. Järelikult on enne 01.01.2006 sõlmitud kindla rahasumma tasumisele suunatud kohese sundtäitmise kokkulepet sisaldavad notariaalsed lepingud endiselt otsetäidetavad (alluvad kohesele sundtäitmisele). Käesoleva aasta algusest alates ei anna notariaalset vormi mittenõudvate lepingute notariaalne tõestamine enam võlausaldajale märgatavat eelist lihtkirjaliku lepingu ees. Kui võlausaldajal ei õnnestu saada võlgnikult pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist nõusolekut kohesele sundtäitmisele allumise kohta, peab ta täitemenetluse alustamise soovi korral kohtusse pöörduma.

Kohtusse pöördumisel võib selliste lepingute puhul pidada kõige kiiremaks ja mugavamaks menetluse liigiks alates 01.01.2006 kehtivas tsiviilkohtumenetluse seadustikus reguleeritud maksekäsu kiirmenetlust. Juhul, kui võlgnik maksekäsu kiirmenetluses vastuväiteid ei esita, peaks avalduse kohtule esitamisest lahendi tegemiseni kuluma vähem kui üks kuu. Kui võlgnik aga vaidleb maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatule vastu, läheb menetlus üle tavaliseks hagimenetluseks. Lepingu sõlmimisel tuleks oma õiguste kaitseks kindlasti kaaluda rahalise nõude tagamise võimalusi (pant, hüpoteek).

Autor: Merit Sergejev