Kas ma olen hea või mul veab?

Kui tennisepall põrkab võrguservast ning kukub sinu poole, siis oled kaotanud, kui kukub vastase poolele, siis on sulle naeratanud õnn ning sa teenid punkti.

Õigust vedamisele selles filmis vaagitaksegi.

Woodi Allenist on tunda, et ta on elus mitu korda valetanud ja ta teab, kui vastik see on valetajale endale.

Valetaja jaoks ei ole vale suurusel vahet, ei ole väikeseid ja suuri saladusi, mida varjata. Lisaks soovib ta näidata, et tänapäeva materialistlikus maailmas on hinnasilti võimalik külge kleepida kõigele, ka ihale, ka inimese elule. Tehingud toimuvad iga päev.

Film oli hirmus. Tahes tahtmata inimene samastab end veidi peategelasega ja kui peategelane ei ole positiivne kangelane, siis tuleb konflikt eetikaga sinu sisse. Siin ongi vahe - tegelasel ekraanil on see konflikt samuti, kuid ta teeb teistsuguse otsuse kui vaataja. Ma väga loodan.

Igatahes on filmis kohti, mis meenutasid mulle õudusfilmide vaatamist lapsepõlves, kus tahtsin tegelasele ekraanil sosistada, et ära mine sinna pimedasse, ära mine. Aga ta läks, sest nii soovis sadistlik režissöör.

Siiski ei ole selles filmis tilkagi verd ega ruutsentimeetritki ihupinda, mis võiks olla mingile vanusele keelatud. Üldse on kogu filmist välja monteeritud ja kadreeritud kõik ebaoluline. Isegi firma sekretärist on pildis ainult pool, ehkki ta vestleb tegelastega kaadris, niivõrd ära on puhastatud kogu vaadatav.

Mõneti on tegemist Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" omapärase töötlusega. Peategelasel on isegi loo algul see raamat käes ja vihjeid jookseb läbi veelgi.

Mis siis, kui juhuse läbi ei ole detektiiv nii nutikas. Või kui ta isegi on, kui ta isegi läbi näeb ja tunnetab kogu loo, siis päris elus, erinevalt Dostojevski loodavast muljest, otsustab õhkõrn juhus selle, kas kuritööle järgneb karistus või mitte. Juhus ei pruugi olla õiglane, ükskõik kui rikutud või käpard on üliõpilane Raskolnikov, ja kui veab, siis ta ka ei kaota pead ning on hiljemgi uhke oma tegude üle.

Filmi vaatamisest on möödas mitu päeva ja ma ikka veel ei tea, kas see film meeldis mulle. Igal juhul läks ta mulle korda ja jõudis kohale. Väike osa selles ei olnud ka suurepärastel näitlejatel Scarlett Johanssonil ja Jonathan Rhys Meyersil ning ülisobival klassikalise muusika valikul - peamiselt Verdi aga ka Bizet, Rossini, Webber jt.