Jane Oblikas täiendab oma juhtimiskogemust

Marko Liibak 01. juuni 2006, 00:00

Millises staadiumis praegu tööalaselt olete, olete oma lae saavutanud?

Olen õppimisstaadiumis. Juhtimiskogemust on mul kolm aastat, vahepeal olin lapsega kodus ka. Seda on aga vähe. Olen küll väga palju lugenud juhtimisalaseid raamatuid, kuid raamatud ei asenda tegelikku kogemust. Teadmine, kuidas inimestega käituda, kuidas neid motiveerida ning mis on oluline ja mis mitte, tuleb kogemuse kaudu. Kuid kogemuse saamine võtab aega, sest kõike korraga ühe päevaga pole võimalik kogeda.

Praegu on mul tunne, et olen nii-öelda nullpunktist palju edasi liikunud, kuid samas on mul veel palju arenguruumi, olen nii-öelda keskmises kasvufaasis. Lage ei ole ma veel kindlasti saavutanud.

Kuuldavasti on Eesti reklaamiäris vaid kolm-neli naisjuhti, miks see nii on?

Mõnes mõttes on naised vähem ambitsioonikad. Ilmselt pole naised juhiks tahtnud, see on üsna kurnav. Et juhtida ja hakkama saada suurte egodega, peab olema üsna ambitsioonikas ja jõuline. Seda ei saa väita, et mehed ei lase naisi juhtideks. Kui inimene ikka ise midagi väga tahab, siis selle ka saavutab. Nii, et pigem on asi tahtmises.

Olete praeguses firmas töötanud üle 10 aasta, mis Teid paelunud on?

Reklaamiäri on üldse väga huvitav. Ükski päev ei ole eelnevaga sarnane. Kliendidki on väga erinevad ning tuleb tegeleda väga erinevate valdkondadega - pangandus, piimatööstus või ajakirjad. Igal kliendil on oma turg ja oma turu olukord, mis samuti pidevalt muutub. Samuti ei ole ükski reklaamikampaania eelnevaga sarnane. Seega on rutiin reklaaminduses peaaegu olematu.

Töö on huvitavamaks teinud ka see, et olen firma sees ühelt positsioonilt teisele liikunud - varem olin projektijuht nüüd firmajuht. Tööolemused ja võimalikud probleemid on väga erinevad.

Kas mingil ajal või mingil määral vajaksite rutiini?

See on kahe otsaga asi. Kui on rutiin tekkinud, hakkab igav ja tahaks midagi huvitavat. Samas kui on pidevalt huvitav võib sellest ära väsida. Seega võib väita, et need peaks olema tasakaalus. Üldiselt on vähemalt praegu reklaamiagentuuridel vähe rutiini langemist, kuna vähese tööga perioode on harva. Paar aastat tagasi võis öelda, et jaanuar on hapukurgihooaeg, kuid praegu enam nii pole.

On Teil olnud mõnda suurt tagasilööki?

Ikka on olnud, kõigil on. Olen olnud sellises olukorras, kus olen tahtnud pillid kotti panna ja koju minna. On olnud tunne, et mitte midagi ei oska ja ei saa millegagi hakkama. Reklaamis töötatud aastate jooksul oleme kolmel korral teinud kliendile reklaami, mis tuli väga halvasti välja ja üldse ei töötanud. Reklaamid olid visuaalselt koledad ning nende sõnum ei tulnud välja. Raha sai raisatud, aga tulemust ei ole. Väga piinlik oli ning klient oli õigustatult pahane.

Millised kliendid need olid?

Ma ei taha öelda. Ma ei taha, et need kliendid tunneksid veel tagant järele piinlikust. Las need asjad jäävad minevikku. Mulle meeldib järgida põhimõtet, et vigu teha on inimlik ja kõik teevad vigu, kuid ei ole mõtet veataaka endaga kaasas kanda ja tunda pidevalt süümepiinu. Vigadest tuleb õppida, tuleb uuesti püsti tõusta ja uuesti edasi liikuda.

Need juhtumid jäid 90ndatesse ning kuigi on need meeles, nende pärast enam ei põe. Nüüd oleme targemad ja sellises suurusjärgus vigu enam ei tee.

Kuivõrd palju tööd endas edasi kannate?

Kuna meil on klientidega kujunenud väga pikaajalised suhted, tuleb seda üsna palju ette. Omavaheline suhtlemine on üsna sage ning paratamatult elab nende maailma sisse, näiteks nende müügiprotsessi. Kui nende rolli sisse ei ela, ei saagi häid lahendusi välja pakkuda.

Ka siis jälgin olukorda, kui näiteks klient on otsustanud mõne teise reklaamiagentuuri kasuks - vaatan, millise reklaami oleks mina teinud, mida teisiti teinud. Kui eelneva töö tahad kohe ära unustada, siis need suhted pidid olema üsna teravad.

On väidetud, et on neid, kes peavad Teist väga lugu ja on neid, kes Teid vihkavad. Miks Teid võiks vihata?

See üllatab mind. Eriti mind üllataks see siis, kui see oleks viimase aja info. Ma olen saanud tagasisidet, et ma olen vahest olnud liiga otsekohene. Aga ilmselt enam ma ei ole nii järsk kui näiteks viis või seitse aastat tagasi. Juhi positsioonis olles olen ennast korrigeerinud, enda väljaütlemisi ning rohkem läbi mõelnud, mida öelda.

Te olete töötanud üsna suurte klientidega, kas see näitab Teie ambitsioonikust, et teistele ei taha neid anda?

Pigem vastupidu. Kui teha midagi hästi ja südamega, siis paratamatult sinu juurde tullakse ja ka jäädakse. See kujuneb iseenesest nii välja ning ükskõik kellel. Seda hinnatakse, kui midagi hästi tehakse. Teadlikult küll ei ole kliente valinud.

Alustasite karjääri raamatupidamisfirmas Kreebet?

Ta andis näiteks ettekujutuse, kuidas firma rahad liiguvad. Turunduse karjääri jaoks ta oluline polnud, pigem leiva teenimine ülikooli kõrvalt. See oli selline hästi lihtne töö. Alustasin sellest, et kleepisin aadresse ümbrikele peale ja viisin need siis postkontorisse. Hiljem tegelesin vähemal määral ka raamatupidamisega. See oli fantastiline koht alustada ülikooli kõrvalt töötamist, kuna selle firma juht on hästi emalik ja tore.

Hiljem tuli piiparite maaletooja Eesti Kaugotsing, hoopis valdkond?

See oli väga huvitav kogemus. Selles ajahetkes olid piiparid Eestis üsna tundmatud. Minu ülesanne oli teha firmajuhtidele selgeks, miks neil või nende töötajatel on vaja sellist aeg-ajalt piiksuvat seadet. Väga huvitav kogemus oli müüa midagi, mille kohta on väga vähe eelteadmisi. Kogemuste täiendamiseks oli see hea koht, kuid nii palju müügitöö ei meeldinud, et oleks sinna kauemaks jäänud. Töötasin seal peaaegu aasta.

Veel enne Eesti Kaugotsingut õppisin ja töötasin vahepeal Türgis.

Kuidas sinna sattusite?

Üliõpilasorganisatsiooni kaudu olin vahetusüliõpilane ning sain tööd Istanbulis ühe suure trükikoja turundusosakonnas. Samal ajal õppisin ühes eraülikoolis majandust. Sellest sain tugeva aluse majanduses ja inglise keeles.

Kuidas nii erinevas keskkonnas töösse sisse elamine läks?

Seal on väga autoritaarne juhtimine - juht on jumal. Naiste roll oli raske, teisejärguline ning mehed domineerisid. Üldiselt veider kogemus oli. Selles mõttes, et ega mulle seal eriti tööd ei antud, rohkem niisama istusin seal ja jälgisin inimesi. Pidin seal olema turundusassistent ning pidin mingeid kirju koostama, neid ehk oli paar tükki päevas. Palk oli ka sümboolne. Nad ei osanud mind kuidagi rakendada.

Esmasest tööalasest kohtumisest Janega meenub mulje, et tegemist on äärmiselt konkreetse ja karmikoelise naisega. See ei olnud just päris tavapärane kuvand naisjuhist, keda üldjuhul peetakse meestest n-ö pehmemateks ja emotsionaalsemateks. Hilisem suhtlus, sealhulgas tööväline läbikäimine, on seda esmamuljet siiski muutnud. Tegelikult peitub selle professionaalse ja asjaliku pealispinna all eelkõige hoolitsev ja tundlik noor ema, kelle põhiväärtused peituvad perekonnas.

Jane kõige tugevamaks ametialaseks trumbiks on ausus ja usaldusväärsus. Tühje sõnu ta ei loobi ja peab lubadustest kinni. Oma hoiakult on Jane iga koostööpartneri ootus ja lootus - vabanduste asemel otsitakse lahendusi. Kahjuks ei ole see suhtumine Eesti ärikeskkonnas veel sugugi valdav. Nii kontoris kui ka väljaspool tööruume jätab Jane alati rõõmsameelse ja rahuliku mulje, vahel harva on ta ka natuke murelik.

Kui tal peakski juhina raskusi tekkima, siis ilmselt seetõttu, et mõnikord peab langetama inimesi emotsionaalselt raputavaid otsuseid. Töö hullumeelse ning pöörastest isiksustest ja tunnetest täis reklaamiagentuuri eesotsas aga tõestab, et Jane on keerulisteks väljakutseteks küps.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing