Taas avastatakse traditsioonilisi soojustusmaterjale

Koos ehituskonstruktsioonide ning materjalide arenguga on läbi ajaloo muutunud ka soojustusmaterjalid. Kuni 19. sajandi lõpuni oli Eestis levinud elamutüübiks rehielamu. Alates talude päriseksostmisest 19. sajandi viimasel veerandil hakati elamuid rehest lahku ehitama ning rikkamatesse talupidamistesse ilmusid moodsamad elamud ehk häärberid.

Soojusisolatsiooniks kasutati aga ikka looduses leiduvat. Seega olid meie esivanemate eluhoonete arengu põhilisteks mõjutajateks majanduselu eripära, kohapealsed looduslikud olud ning sellest tingitud ehitusmaterjalide olemasolu.

Pärast Teist maailmasõda toimunud areng sünteetiliste isolatsioonimaterjalide tootmises tõi ka Eestisse uued materjalid, millega nüüd remondi- ja renoveerimistööde käigus kokku puututakse. Põhiliselt olid tol ajal soojustusmaterjalidena kasutusel TEP-plaat, klaasvill, SPU-plaat ning fenoplast.

TEP plaadiga soojustatud hooned on tänagi tavalised, fenoplasti seevastu on selle tervistkahjustava mõju tõttu hoogsalt välja vahetama asutud.

Tänapäevaste vahtpolüsterool- ja villsoojustuste kõrval on taaskord hoogu kogumas traditsiooniliste ehitusmaterjalide tootmine ja kasutamine.

Üha enam pööratakse tähelepanu sisekeskkonna kvaliteedile ning kasutatavate materjalide võimalikule negatiivsele mõjule tervisele. Lisaks on tugevnemas arusaam, et ehitusmaterjalide keskkonnasõbralikkust ei määra ainult tootmisest eralduvate saasteainete ning tekkivate jäätmete hulk, vaid ka materjali taaskasutatavus, päritolu, eluiga ja mõju tervisele.

Alternatiivsete, madala primaarenergia sisaldusega ja madala tootmise energiamahuga soojustusmaterjalidena on taas ilmunud ehitusmaterjalide turule vana hea ja järeleproovitu.

Kasetoht: kasutati alumise palgikorra ja kivide vaheliseks niiskustõkkeks. Tohtu kooriti 20-30 cm läbimõõduga kasvavatelt puudelt mais-juunis, kui see oli lahti ega rebenenud. Kaardumise vältimiseks kuivatati kasetoht pressi all.

Sammal: kuival maal kasvavat palusammalt ja ka turbasammalt kasutati palgivahede ja tappide toppematerjaliks ning laepealse ja põranda soojustuseks. Niiske sammal tihiti kasest lameda kiilu või tihtimisrauaga. Põranda ja laepealse soojustamiseks sammal kuivatati.

Pilliroog ja õled: 19. sajandi lõpuni olid pilliroog ning õled põhiliselt tuntud kui katusekattematerjal, kuigi neid kasutati ka palkseinte välissoojustuseks ja vihmakaitseks. Seinale asetati alumine rida ladvad ülespoole, pealmisel allapoole ja kinnitati kolme põiklatiga. Kasutusel olid ka nööriga sõlmitud rookahludest matid.

Linatakk ja linaluu: kasutati tekstiilide valmistamiseks ebasobivaid jämedaid kiude palkseina tihtimismaterjaliks ja laepealse soojustuseks.

Laastud ja sindlid: olid kasutusel majaseinte välissoojustusena ja niiskustõkkena 19. sajandi lõpust. Laaste löödi talvel langetatud tihedate aastaringidega kuuselt, haavalt või männilt. Sindleid, lõhestatud või saetud soonega lauakesi, aga kiilukujulise ristlõikega puupakust või prussist. Seinale kinnitati peente naeltega.

Saepuru: Purutäidet on soojusisolatsiooniks kasutatud niikaua, kui on saetööstus eksisteerinud, kuid üldkasutatavaks muutus siiski alles koos laudmajadega. Täite kokkuvajumise vältimiseks lisati höövellaaste. Hiirte ja parasiitide tõkkeks klaasikilde, lupja jms.

TEP-plaat ehk fibroliit: peenestatud puidust soojustusplaat, milles sideainena kasutati tsementi. Enamasti on hästi säilinud, sest plaat on tule-, kahjurite- ja niiskuskindel.

Klaasvill: anorgaaniline isoleermaterjal, mida toodeti peamiselt klaasijäätmeist, kvartsliivast, soodast ja lubjakivist. Nõukogudeaegne klaasvill oli torkiv ja tervist kahjustav, mistõttu remondi- ja lammutustöödel tuleb olla ettevaatlik ja järgida ohutuseeskirju.

SPU- plaat ehk polüuretaanplaat: kerge kollakas väikestest suletud õhumullidest moodustatud mitteelastne vahtplast. Mittehingav niiskuskindel materjal, mille põlemisel eralduvad mürgised gaasid.

Fenoplast: roosaka värvusega mürgine materjal. Enam ei toodeta, kuid võib leida veel 1980ndate aastate lõpuski ehitatud hoonete piirdekonstruktsioonidest. Hoonete rekonstrueerimise korral tuleb fenoplasti tervisekahjulikku mõju arvesse võtta. Sisseimbunud vesi eraldub plastist kergesti ning on lahustunud fenoolide tõttu roosakas ja samuti mürgine.

Pillirooplaat: seinte soojustus- ja heliisolatsioonimaterjal, krohvialus, nii savi- kui ka lubikrohviga krohvimiseks, nii puit- kui kivipindadel. Tuleohutuse tõstmiseks immutatakse plaate savilahuses. Seest õõnsad endas õhku hoidvad varred tagavad hea isolatsiooniomadused. Samuti ei kogu nad endasse niiskust ja säilitavad seinte hingamise.

Põhk: Eestis veel vähe kasutatud, kuid Lääne-Euroopas levinud soojustus- ja isolatsioonimaterjal, mis kogub kiiresti populaarsust kogu maailmas. Väga heade soojustavate omadustega taaskasutatav materjal.

Lambavill: seinte ja lagede heli- ja isolatsioonimaterjaliks võib kasutada ka vähekvaliteetset, jämedamat, pestud ja kraasitud villa, mis on hea soojapidavusega ning aitab reguleerida hoone niiskustaset. Tuleohutuse tõstmiseks ja putukate tõrjeks lisatakse villale booraksit. Erinevalt tööstuslikest soojustusvilladest ei lendu sellelt õhku mikrokiude.

Linavilt: väga heade omadustega vahelagede ja seinte isolatsioonimaterjal. Samuti kasutatakse palgivahede toppeks ja parketi alusmaterjalina. Niiskuskäitumiselt on lina sarnane muude looduskiududega ning kiu soojustavad omadused ei jää alla sünteetilistele isolatsioonimaterjalidele. Valmistatakse ka linakiust puistevilla.

Puitkiudvill ehk tselluvill: valmistatakse jahvatatud vanapaberimassist, kuhu lisatakse süttimisvastaseid booriühendeid, mis tõrjuvad ka hallitust, mädanikku ja kahjurputukaid. Suure veeimavus- ja loovutamisvõimega, bioloogiliselt lagundatav hingav materjal. Märgpuistel moodustub ühtlane vuukideta massiiv. Ümbertöödeldud tekstiil. Toodetakse kasutuskõlbmatutest tekstiilitoodetest ümbertöötlusel saadud kiust. Ei sisalda ohtlikke aineid ega nõua paigaldamisel kaitsevahendite kasutamist.

Autor: Airi Pung