Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Suvine söömaaeg Pärnus

Heidi Vihma 07. juuni 2006, 00:00

Aastaid on Pärnu üheks menukamaks söögikohaks olnud Vene köögiga Postipoiss. Kunagisse Tsaari-Venemaa postijaama tehtud trahter ühendab edukalt rahvaliku õllekoha ja maitseelamusi pakkuva restorani. Kohal on oma nägu ja tegu, seda ei aja ühegi teise Eesti söögikohaga segi. Asi ei ole mitte ainult selles, missugune Postipoiss välja näeb: tumedad seinad, kiiksuvad puupõrandad, rahvalikes kostüümides ettekandjad ja kelnerid, seintel üle-eelmise sajandi portreed. Aga ka söögid, üldine stiil, ettekandjad ja kogu õhustik. Isegi hiiglasekasvu aeglane, kuid püüdlik kelner on justkui Vene muinasjutust välja astunud. Tsaariaegne postijaam, tsaariaegsed piduportreed, tsaariaegsed söögid-joogid. Vene köök ja Vene stiil tulevad meie söögikohtadel üldjuhul hästi välja. Ongi see ju lähedane nii ajalooliselt kui ka gastronoomiliselt. Mul oli hea meel näha, et Postipoisi mustade ploomidega borš on ikka veel menüüs. Ja oma maja pelmeenid …

Suvistel õhtutel on Postipoissi ikka muusikuid kutsutud. Olen näinud siin Vene rahvatantsu ja kuulnud Üllar Jörbergi. Iga kord on rahvas lõbuga kaasa trallinud. Aga olen veetnud siin ka mõnusaid pikki lõunaid, kui rannailm on vihmale keeranud ja tuhanded suvitajad on asunud ennast söögiga lohutama. Postipoiss suudab neid erakordsel hulgal toita ja joota.

Steffani on värvikas pitsaõu Nikolai kiriku kõrval, mis kohe alguses sai rahvast täis ja on siiani menukas. Tegelikult ei armasta ma pitsat mitte üks raas, ma ei söögi seda mujal kui Steffani juures või siis Itaalias. Aga Steffani toob Pärnusse tõelise lõunamaise meeleolu. Kõige mõnusam on pitsaõues siis, kui parajasti hämarduma hakkab, värvilised tuled pannakse põlema, muusika mängib, on sume, soe, pitsa lõhnab, külm vein, õlleklaas tõmbub härma ... Mina olen jäänud Steffani pannipitsade juurde, aga menüüs on ka pastad ja salatid. Olen olnud Steffanis ka külmal ajal, istunud toas, aga see pole see, pitsal pole seal õiget maitset. Õige Steffani on ikka õues. Sel aastal läheb Steffani ka rannale lähemale - mudaravila ja rannahoone vahel on uus Steffani.

See on Sauga jõe käärus, natuke enne seda, kui Sauga ja Pärnu jõgi kokku saavad. Sinnakanti juhukülalised lihtsalt niisama ei satu, sinna tuleb minna. Kõige magusamad on paar lauda otse jõe kaldal, seda arvavad muidugi kõik ja sinna on raske kohta saada. Aga Ahvena õu on suur ja kuhugi ikka istuma mahub. Neil on ilusad kalapildiga nõud ja keskmisest tasemest ülespoole ulatuvad kalaroad. Vesi voolab, angerjasupp aurab ahvenapildiga taldrikus, pardid noolivad saiapalukesi - idüll missugune. Ahven on lahti ka talvel ja vihmase ilmaga, aga siis tuleb jälle toas olla. Restoranisaalil pole kah viga midagi ja ega toidud seal ju kehvemad saa olla, aga natuke nagu oleks ... Jõe flavour jääb puudu. Ilus ilm, jõeäärne laud, angerjasupp või ahvenapraad - see oleks see, mida võõramaisele sõbrale tahaks uhkusega näidata - vaat nii me, eestlased, söömegi.

Pärnul on üks suvine nägu, mida mul on raske välja kannatada - ühel hetkel saab linn plasttopsist õllejoojaid tihkelt täis. Lihagrilli kõrbelõhn, friikartulid, rahvalikud lärmiraadiod ja plastprügi vallutavad linna, siis tuleb mõneks ajaks peitu minna. Hoolikalt tänavaid valides, et mitte mõnd labajalaõllevalssi kuulda, lähen ma Ammende villasse. Kui raha muuks ei jätku, joon tassi kohvi. Või klaasi veini. Kui on parem päev, siis ka söön midagi. Liiliad lõhnavad, leebe muusika paitab kõrvu, kardinad lehvivad tuules, meeled toibuvad, hing puhkab. Kui juhtub õige päev olema, on terrassil kena väike kontsert. Nii et kui kolmekäigulist lõunasööki ei jaksa kinni maksta, siis võtke kohv ja kook. Iseennast armastades ja hoides peame hoolega vaatama, mida me sööme, aga kindlasti ka seda, kus me sööme.

Üks armas südantsoojendav koht on Pärnusse hiljaaegu juurde tekkinud - Piccadilly. Nimi ajas alguses segadusse - Piccadillyst oskaks küll rohkem õlut ja friikartulit otsida kui veini ja šokolaaditrühvleid. Nii et põhiliselt veini ja kommi, aga natuke muud süüa on ka. Väike ja pehme koht, mis natuke eelmise sajandi esimese poole vanaema tagatuba meenutab. Selliseid kohti armastavad eriti naised, hea tulla sõbrannaga, aga sobib ka algava armastuse romantiliseks kohtumiskohaks. Samuti kui Ammende villa, aitab Piccadilly hädast välja, kui mujal liiga lärmakaks ja padurahvalikuks kisub.

Sellel suvel lähen ma loomulikult jälle Pärnusse. Söön ja joon läbi oma lemmikkohad ja nagu igal aastal, olen valmis leidma mõne uue pärli. Pärnusse mahub ju söögikohti veel. Kui ikka juulikuus lõunasel ajal äiksepilve üles ajab, siis võite ette kujutada, kui palju on neid inimesi, kes rannast põgenedes oma puhkusepäeva heasse söögikohta tahaksid päästma minna.

Seegi maja restoran. Keskajamäng tuleb siin hästi välja, meeleolu, toidud ja teenindus on täitsa toredad. Ärge laske ennast nimest heidutada, restorani nimi viitab ainult maja ajaloole, mitte menüüle.

Suurepärane agulikõrts Aleksandri pubi saab minult maksimumarvu stiilipunkte - vaimukas, ehe, külalislahke, rahvalik, ilma et oleks labane. Aus toit, hea õlu ja erinevalt paljudest teistest õllekatest teatakse siin, et mitte ainult õlu, vaid ka valge vein maitseb külmalt paremini.

Päikeseloojanguõhtutel otsige üles veekeskuse rõdubaar või Rannahotelli katuseterrass.

Kui olete vähemalt kummipaadi või kajakiga merel käinud ja tunnete ennast juba ehtsa meremehena, siis võiks Jahtklubist läbi astuda, uurida tuule tugevust ja kosutuseks Jahtklubi restoranis toop õlut ja mõni kalaroog võtta. Parem kui söök ja jook on asukoht ja meeleolu, tasub üles otsida küll.

Ja kui keegi juhuslikult tahab osa saada katkematust õllemelust, siis palun - Eesti suurim kõrts Pärnu kuursaal.

Fotod: Maris Ojasuu, Meeli Küttim

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:17
Otsi:

Ava täpsem otsing