15% oma varast hoia füüsilises kullas

On ainult üks raha, mida valitsused ei saa devalveerida ega väärtusetuks muuta - see on kuld.

Maailma rahanduse ajaloo võib jagada kahte etappi. Esimene etapp kestis 2670 aastat. Algas see esimeste müntide vermimisega 700 a eKr ja lõppes 1971. aastal. Teine etapp algas 1971 ja kestab tänapäevani. Esimesel etapil oli raha vahetusväärtuse mõõdupuuks kuld. Teine etapp on maailma ajaloos esmakordne juhtum, et mitte öelda ebaõnnestumisele määratud eksperiment, kus maailmas pole ükski rahasüsteem seotud kullaga.

Iseenesest ei ole selles midagi paha, kui kulla asemel ringlevad paberrahad ja mündid. See teeb arveldamise lihtsamaks. Kõik toimib seni hästi, kuni valitsused ei asu oma kasvavate kulutuste katteks raha juurde trükkima. Kuid kahjuks juhtub see alati. Läbi aegade on suurte rahanduskriiside eelkäijaiks olnud sõjad, mida ükski riik ei suuda finantseerida oma maksumaksjate arvelt.

Tavaliselt on pärast sõdu vähendatud raha kullasisaldust ehk devalveeritud raha ja seega on kõik inimesed, kel seda raha on, maksnud kinni valitsuste ebamõistlikud otsused.

Nii oli see imperaator Nero ajal, kelle pillav eluviis pani aluse 250 aastat püsinud (aastane inflatsioon 0,4%) rahasüsteemi hävimisele ja viis lõpuks Rooma riigi kokkukukkumisele ja hävitamisele barbarite poolt. Nii oli see pärast Napoleoni sõdu, kus rahvas paisati vaesusesse. Nii oli see ka pärast Esimest maailmasõda, mille drastilisim näide on hüperinflatsioon Saksamaal. Üheks peamiseks põhjuseks, miks Bretton Woodsi süsteem 1971. aastal kokku kukkus, oli üle jõu käiv Vietnami sõda.

Hetkel peab USA Lähis-Idas sõda, mis on viinud USA eelarvepuudujäägi enam kui 2 miljardi dollarini päevas. Ka seekord ei saa see maailma rahandusele hästi lõppeda. Tagajärjed võivad küll ilmneda hiljem, sest paberraha juurdetrükkimisel ja raha paljundamisel ei ole ostujõu langus kohe näha. Seda enam, et praeguse rahasüsteemi juures saab raha eest osta muid finantsinstrumente nagu aktsiad, võlakirjad, futuurid, optsioonid ja muud peente nimetustega asjad, mille hinnad enamasti tõusevad. See on pannud inimesed uskuma, et raha, võlakirjad ja aktsiad ongi rikkus.

Tegelikult tuleb anda endale aru, et võlakiri on kellegi lubadus selle eest kunagi reaalse rikkusega tasuda, aktsia on firma omanikustaatust näitav dokument ja raha on kellegi lubadus anda selle eest tulevikus teatav kogus kaupa. Ükski nendest lubadustest ei pruugi tulevikus omanikule reaalset rikkust anda. Pankrotid võivad ära süüa nii võlakirjad kui ka aktsiad, paberraha väärtusetuks muutmist on maailm näinud iga paari aasta tagant (Venemaa, Türgi, Argentiina, viimati Madagaskar 2004. ja Zimbabwe 2006. aastal).

Siiani on USA dollar jäänud nendest vapustustest suhteliselt puutumatuks, kuid mitte enam kauaks. USA dollari langus peegeldab järjest enam maailmas toimuvaid majandusprotsesse, välistatud ei ole isegi dollari täielik kollaps, kui turud usu dollarisse lõplikult kaotavad. Aga mis tuleb siis asemele? Vastus on aastatuhandeid vana. Kuld on ainuke vara, mis oleks meie vanaisade rikkuse ja töö tulemuse võinud säilitada ka meie põlvkonnale ja mille kaudu võib pärandada meie töö viljad meie lastele ja lastelastele.

Uuringud näitavad, et alla 3% inimestest on üldse kursis kulla kui investeerimisobjektiga. Samas rõhutas 1999. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat Robert Mundell auhinda vastu võttes, et peamine, millest me täna puudust tunneme, on universaalne raha - väärtusestandard. Ning lisas, et läbi ajaloo on seda osa täitnud kuld.

Tema tulevikuennustus on selge ja loodetavasti ka täpne: "21. sajandil saab kullast rahvusvahelise rahasüsteemi osa." Koos sellega jõuab rahva teadvusse ka investori kuldreegel - 15% oma varast hoia füüsilises kullas. Tulemuseks on ühiskondliku teadvuse muutumine, kulla hinna meeletu tõus ja maailma majanduse stabiliseerumine pärast kaost.