Hummeri roolis ei istu kunagi tähtsusetu mees

Ühe USAs näidatud Hummeri reklaami peategelane on poiss, kes ehitab endale võidusõiduks Hummerit meenutava maastikuauto ning lõikab läikivates sportautodes istuvatest konkurentidest mööda teelt kõrvale põigates ja üle kändude kihutades. Ja võidab - küll sohki tehes ja kaaslastest napilt mööda kimades nende elusid ohtu pannes - aga siiski võidab.

Äripäeva meelest näitab Hummerite populaarsus üht: Eestis on vaja tingimata olla võitja ning näidata seda võitu üha kallimate asjadega.

Nagu eilsest Äripäeva kaaneloost selgub, on meil Eestis selliseid inimesi üha rohkem. Pole palju neid, kellel Hummerit vaja läheb - pidevalt tule alla sattuvatel sõjaväelastel (militaarkasutus oligi masinate algne eesmärk), soise maapinnaga farmiomanikel. Aga tsiviil-Hummerid on, olgem ausad, eputamise värk. Kuigi nende omanikud väidavad teile vastupidist.

Hummerid neelavad bensiini, lõhuvad teeradu, reostavad õhku ega mahu hästi parkima. Kuid nad on märk. Hummeri-juhil on midagi, mida teistel pole ja millele pilk pidama jääb. Kui valgusfoori juures peatuvad Hummer ja limusiin, siis tõusevad imetlevad pilgud pigem esimesele. Nii Eestis kui USAs.

Eesti on kõige hummeriseeritum vabariik maailmas, teatab eilses Äripäevas sõidukeid müüva Premium Motors Grupi nõukogu esimees Jürgen Vester. Meie naabermaade kodanikud ei ole pidanud kallite hiiglaste ostmist sama vajalikuks. Soomes ja Rootsis ei ole enam sellist "uut raha", mis endale paabulinnu kombel väljundit otsiks, ning Lätis ja Leedus ei ole seda veel sama palju.

Hummerite kodumaal USAs on neid müüdud sel aastal 1000 elaniku kohta rohkem kui Eestis. Kuid seal on ka vahemaad ja sissetulekud suuremad, bensiin odavam ja kanjonid sügavamad, samuti on seal maasturite müük traditsiooniliselt vägev. USA on lõppeks sama suur kui kaks ja pool Euroopa Liitu, aga Eesti pindala piirdub 45 000 ruutkilomeetriga. Kuhu siin Hummeriga minna? Niigi umbes linnateedele.

Aga ummikus istuda polegi nii igav, kui see pakub võimalust lihtrahva seast eristuda. Hummer on kallis pill, mis paistab silma. Hea maal, antiikese või välisreis ei saa sellele ligilähedalegi. Esimene Hummeri omanik Eestis oli Robert Lepikson, kes tõi tanknina Eestisse 1995. aastal. Lepikson tegi endale kuulsust väitega, et trammiteed tuleb Tallinnast ära koristada, sest need segavad autosid. Sellised mõtted lähevad kokku Hummeri reklaamikontseptsiooniga, et selle sõiduki omanik mõtleb iseendale, aga see-eest originaalselt.

Hummeritega ongi nii, et need ei jäta kedagi ükskõikseks. Ameerikas 2003. aastal läbi viidud Associated Pressi avaliku arvamuse uuringus ütles 60% vastanutest, et peavad Hummerit ebameeldivaks ning 33%, et neile masinad meeldivad. Vaid 7% jätsid kurikuulsad masinad ükskõikseks, mis on küsitluste puhul haruldane. Kui Eestis arvamusküsitlus tehtaks, oleks tulemus ilmselt sarnane.

Aga Hummeri-omanikele annab see veel ühe põhjuse ennast õnnestunud valiku puhul õnnitleda. Kõigile ei saa ju meeldida, klassiviha on alati olemas olnud. Vähemalt ei saa keegi öelda, et sa oled tähtsusetu mees, vaid nagu su autogi, tõeline tanknina.

Autor: ÄP