Konnade pidu ja pillerkaar

Suurvesi toob luhtadele rammu ja elu. Üleujutatud luhad on ideaalne kudemispaik haugile ja latikale ning pelgupaik läbirändavatele haneparvedele. Mai alguseks on päike vett piisavalt kütnud ning ka konnad saavad oma kudemispeoga pihta hakata. Alguses kostab üksikuid kriuksuvaid häälitsusi, mis päevade soojenedes muutuvad valjemaks ning soojadel kevadõhtutel ja öödel kulmineeruvad suurte ühendkooride kakofoonilise helinaga - harilikud kärnkonnad peavad pulmi.

Eestis elab kokku üheksa konnaliiki, kellest kolm on kärnkonnad: harilik, rohe- ja juttselgkärnkonn. Kui esimene on üldlevinud, siis teised kaks on üsna haruldased, mistõttu tavainimene nendega harva kokku satub.

Harilik kärnkonn on üks esimesi, kelle veri armulõõmas vemmeldama lööb. Suur, tugev ja kogenud kärnkonnaisand võtab vanas jõesopis või tiigis kõige paremas paigas koha sisse ning hakkab "laulma". Tõsi, lauluks seda päris nimetada ei saa, pigem meenutab kärnkonna häälitsus kriuksumist. Kõik teised isased, kes tema territooriumile lähenevad, ajab peremees minema, sest vastupidiselt ärimaailmale pole kärnkonnade juures konkurents just kõrgelt hinnatud. Siiski saabub aeg, mil surve muutub nii suureks, et sissetungijate tagaajamine võtaks liialt palju energiat, mistõttu pole algsel "maaomanikul" enam mõistlik neid minema kihutada. Käiku peab laskma uue vahendi - kõvema hääle. Konnaemandad hindavad oma tulevaste laste isasid peamiselt hääletugevuse järgi, sest lärmakaim on ka kasvult suurem ja tugevam. Ükski konnaprintsess ei soovi, et tema laste isa oleks mõni nõrguke, sest sellisel juhul poleks ka lastel suurt šanssi tulevikus paljuneda.

Nii nagu inimeste seas, leidub ka kärnkonnade hulgas tegelasi, kes püüavad teisi ära kasutades elus läbi lüüa. Mõned isandad ei pane häälekoolile erilist rõhku ega kuluta liigset energiat laulmise peale. Nemad passivad kusagil kontserdilava äärealal momenti, mil emane läheneb, et too siis poolvägisi enda embusesse saada. Parem on lasta teistel töö ära teha ja ise armuvilju maitsta! Selliste petturite tootlikkus ei ole õnneks märkimisväärne, sest vastasel korral oleks liigi ellujäämine suure küsimärgi all. Tavaliselt kasutavad seda kokkuhoiutaktikat noored konnaisandad, kes pole veel piisavalt tugevad, et vanemate härrastega lauluvõistlusel ja naisekrabamisel ausalt võistelda.

Emase saabumine kujuneb tõeliseks sündmuseks, sest selle nimel on palju vaeva nähtud. Nüüd pole aega kulutada, vaid tuleb kiiresti talle selga saada, et siis mugavalt vetesügavusse laskuda ja marja viljastada. Mõnikord aga, kui emane osutub liiga valivaks ja püüab armunäljas isast eemale peletada, tulevad paarikesele ligi ümbruskonnas ootavad isased ning klammerduvad omakorda emase külge. Vee lainetus, mis sellise rabelemise peale tekib, meelitab ligi üha rohkem isaseid, kes kõik püüavad emase külge klammerduda. Kuna paaritusajal juhivad isaseid veres möllavad hormoonid, siis ei ole nad emase suhtes kuigi tähelepanelikud, mistõttu on emane selles puntras juba ammu isakonnade haardesse lämbunud ning soojätkamisest ei tule midagi välja.

Need paarid aga, kellel kohe alguses suhted korras on, suunduvad kudemispaikadesse, mis sageli asuvad "laululava" vahetus läheduses. Kärnkonnad vajavad kudemiseks üsna sügavat vett (ca 50 cm) ja veetaimi, mille külge oma kudu kinnitada. Isase roll emase seljas on õnnistada väljuvat pärlikeed oma seemnevedelikuga, mis tagajalgade abil väljuvatele munadele kaabitakse. Kärnkonna kudu võib olla kuni viie meetri pikkune kett, milles sisaldub kuni 7000 marjatera, millest kooruvad kullesed. Tõsi, sellest 7000 kullesest saab ligi 96% hukka ning maa peale suundudes hukkub ülejäänust veel umbkaudu 90%. Seega on täiskasvanuks ja sigimisvõimeliseks saamine kärnkonnade seas tõeline loterii, kus võitjad on need, kellel rohkem jõudu, mõistust ja ka vedamist.

Harilikust kärnkonnast veidi hiljem algab pidu ka teiste konnade tänavas: rohukonnadel, rabakonnadel, järvekonnadel, tiigikonnadel, veekonnadel. Kui esimesed kaks kuuluvad nn pruunide konnade hulka, siis viimased on nahavärvilt rohelised. Tõsi, tiigikonnal on lisaks rohekale nahale ka pruunikad laigud. Kuna järvekonnad armastavad jagada oma kodulompi tiigikonnadega, siis ei ütle nad ära ka tiigikonnadega koos armurõõmude jagamisest, mistõttu võib üsna sageli leida järve- ja tiigikonna ristandeid.

Kui harilik kärnkonn tahab paljunemiseks sügavamat vett, siis rohu-, vee-, raba- ja tiigikonnad ajavad läbi ka lombisügavuse kudemispaigaga. Sellepärast võibki neid leida just üleujutatud luhtadele või heinamaadele jäänud veelompidest. Nende kudu ei asetse pikkade pärlikeedena, vaid suurte klompidena, mida paljud on kindlasti näinud. Sageli pole vanemad kudemispaikade leidmisega küllalt ettevaatlikud olnud ning on oma järglased lausa metsarajal laiutavasse veelompi või rattarööpasse lasknud. Kui nüüd vihma ei tule, siis vesi aurustub ning kudu hävib. Õnneks pole selliseid vastutustundetuid konnaperesid kuigi palju ja seetõttu läheb konnaelu ikka veel ülesmäge. Ilma kahtluseta saame ka järgmisel kevadel nende ühendkooride esitusi nautida.

Fotod: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva