Vanemahüvitis lubab jätkata normaalset elu

Hiljaaegu väljendas end tabavalt siinsamas ajalehes kirjutanud sotsialistlik poliitik, juhtides tähelepanu sellele, kuidas lapsest on saamas iibestatistika ühik, perekonnast marksistliku ühiskonna algrakuke ja emast "tööjõureserv. Rääkides kujunenud "enampakkumisest" perekondadele lubatavate majanduslike soodustuste "turul", torkab tõesti silma, et nagu inflatsiooni puhul ikka, odavneb nii pakutava kui ka saadava tegelik väärtus.

Tõepoolest - enimräägitud meetmed näikse olevat suunatud kõigepealt füüsilise sündimuse suurendamisele ja lapseea raskete haiguste vältimisele. Probleem pole selles, et neid meetmeid poleks vaja, vaid et nad hakkavad ajuti asendama eesmärki ennast: rahva ja rahvuse, nende pärandi edasikestmist selle nimel, et uutele põlvkondadele saaks osaks õnnelik, haarav ja mõtestatud elu.

Reformierakonnal on õnnestunud saavutada pikaajalise vanemahüvitise kehtestamine, mida tahame pikendada lapse poolteiseaastaseks saamiseni. Ainsa progresseeruva maksuna kavatseme suurendada vanematoetusi laste arvu kasvades: kolmandast lapsest alates muutub vanemahüvitis poolteise-, ja neljandast alates kahekordseks. Uus on "ringiraha" idee - kohalikku omavalitsusse peab aastas laekuma 2000 krooni iga lapse kohta niisugust raha, mida saab kasutada vaid tema spordi- või huvialaringis osalemiseks. Ja neljapäeval toetas Riigikogu meie eelnõu viljatusravi kulude osalisest riigi kanda võtmisest.

Kui kõrvutada loetletut Euroopa tippametniku Kersti Kaljulaiu tõdemusega, et tema tööandja annab talle sünnitusjärgseks puhkuseks vaid neli kuud, siis mööngem: laste ja lastesaamise materiaalse toetamise osas oleme Euroopa suuremast osast igatahes ette jõudnud.

Laste sünd pole nende elutee algus, vaid üksnes selle eeldus. Kui palju kurja on meile selles osas teinud ebaõnnestunud termin - vanemapalk! Asi pole üksnes segadust tekitavates vaidlustes (miks ühes peres on lapse kasvatamise eest saadav palk kõrgem kui teises), vaid et lapsega koosolemist on hakatud kõrvutama rutiinse töötegemisega.

Lapsega mängiv, muinasjuttu lugev või haavale peale puhuv ema (ja isa) ei ole tööturule tagasi võidetud "reserv" või tööhõive sookvoote täitev statistiline ühik, vaid nad on emme ja issi. Aineline hüvitis neile on kõige vähem töötasu, see on eelkõige hädavajalik võimalus selleks, et saaks toimida suurimat õnne pakkuv ja elu mõtestav suhe lapse ja vanema vahel.

Vanemahüvitise võimaldamine võimalikult pikaks ajaks tähendab praegusel laenubuumi ajastul olukorra loomist, kus lapse tulek ei pea tähendama eluplaanide segiminekut ega isegi maksete ajatamist. Iga lapse sünd on alati ime. Elluviidud ja ka pakutavad toetused seavad eesmärgiks mitte ime tasaarveldamise, vaid normaalse elu säilitamise selle ime ümber.

Selle kõige taga pole midagi muud, kui normaalne ja tavaline elu - oma tõusude ja langustega, ealiste ja sotsiaalsete eripäradega. Elu, mille keskpunktiks on laps ja temast kiirgav armastus. Seda viimast ei tee ühegi hüvitisrahaga, kuid hüvitisraha võib luua võimalused selle olemasoluks. Alles siis, kui meie laps on täiskasvanuks saanud, võime me öelda, et oleme andnud oma elu edasi.