Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Jalgpall ei ole milleski süüdi!

Kajar Lember 21. juuni 2006, 00:00

Lilleküla jalgpallistaadioni ümber on lärmi löödud ennegi. Kord Pohlak all ja keegi teine peal, siis jälle vastupidi. Staadioni näol on tegemist ühe atraktiivsema spordirajatisega Tallinnas ja selle ümber kohe maksab lokku lüüa. Täna on see teema jälle ülal, kuna valitsus on teinud otsuse kaasaktsionäri staatuse lõpetamise kohta ASis FCF Lilleküla Jalgpallistaadion.

Valitsus otsustas 11. juunil 2004 omandada vähemalt 35% suuruse osaluse ASis FCF Lilleküla Jalgpallistaadion (edaspidi AS) tingimusel, et osaluse eest makstav summa ei ületa 70,5 miljonit krooni. Aktsiate omandamine viidi lõpule 2005 ning riik sai 63,17% suuruse osaluse. MTÜ-le Jalgpalliklubi FCF kuulub 36,83%.

Täna erineb MTÜ nägemus staadioni edasisest arendamisest ja ASi majandustegevusest riigi huve esindava rahandusministeeriumi seisukohtadest. Ministeerium on lähtunud poolte suhteid reguleerivas raamlepingus sätestatud põhimõtetest. ASi põhikiri sätestab otsuste tegemisel konsensusnõude ja seetõttu ei anna riigile eelist ka osaluse suurus.

Nimetatud asjaolude tõttu tuleb tõdeda, et staadioni ehituse taoline finantseerimine oli riigi seisukohast ebaotstarbekas. See ei ole riigi huvides ja ummikseisust väljumiseks on ainus tee oma osaluse võõrandamine. Rahandusministeerium tegigi valitsusele sellise ettepaneku. Raamlepingu tingimustest tulenevalt on sisuliselt ainuvõimalik pakkuda riigi osalust otsemüügi korras kaasaktsionärile. Muud variandid eeldaksid aastatepikkust kohtuvaidlust, seega ka staadioni arengu seiskumist. See aga ei ole kindlasti kellegi huvides.

Raamlepingus lepiti kokku müügioptsioon, mille kohaselt on riigil õigus müüa ja MTÜ-l kohustus osta riigile kuuluvad aktsiad vähemalt sama summa eest, mille eest riik aktsiad ostis. Samas on MTÜ-l õigus aktsiate eest maksta 3 miljoni krooni kaupa aastas, mis tähendaks enam kui 20aastast väljaostmistähtaega ja sama pikka kemplemist staadioni majandamise ümber.

Riigi eesmärk ei ole tulu teenida, vaid lõpetada absurdne olukord. Samas peab riik oma huvide eest seisma ja sellest lähtuvalt pakkus ministeerium välja ka aktsiate müügihinna. Kaasaktsionärilt ootame nüüd piisavat garantiid ja selle olemasolul alustame aktsiate võõrandamisega.

Oluline on, et riik ei kannata kahju ja staadion saab peremehe, kes vastutab sealse tegevuse ja investeeringute eest. Siis saame joone alla tõmmata kaua kestnud anomaaliale, kus suur hulk maksumaksja raha oli riigi bilansis küll finantsinvesteeringuna, kuid riigil puudus selle käsutamise üle kontroll.

Kapitalil on hind ka siis, kui see investeeritakse avalikus sektoris. Väidetavalt pidi riigi tulu tehingust olema see, et kinnisvara väärtus tõuseb ja see ongi kapitali tootlikkus. Mil moel seda mõõta, kui reaalne on kinnisvaraobjektina müüa staadion?

ASi bilansis kajastatakse tehingut kinnisvarainvesteeringuna, st vara ei amortiseeru ja see hinnatakse bilansipäeval õiglases väärtuses. Raamatupidamistoimkonna definitsiooni kohaselt käsitletakse kinnisvarainvesteeringuna vara, mida hoitakse eelkõige renditulu teenimise või väärtuse kasvu eesmärgil. ASi kasutusvalduses olev vara sellele ei vasta.

Siin pole mõtet tagantjärele süüdistada jalgpalliklubi - ühe lepingupoolena oli sellega nõus ka rahandusminister Taavi Veskimägi. Sisuliselt tekitati ettevõte, milles riik oli küll enamusaktsionär, kuid tal puudus igasugune võimalus täita enamusaktsionäri rolli - juhtida ettevõtet normaalsete äritavade kohaselt.

Täna oleme teel lahenduseni, mis kaitseks nii riigi huve kui jätaks staadioni haldajale võimaluse objekti pideva päevapoliitilise tõmblemiseta majandada. Tahaks loota, et järgmisteks olulisteks jalgpallilahinguteks on mured ajalugu ning mängijad ja pealtvaatajad saavad Lilleküla staadionilt sama positiivseid elamusi kui täna televiisori vahendusel Saksamaa pallimurudelt.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing