Vargamäel sündis kuningriik

Pärnu Endla ja Rakvere teatri ühistöös sündinud "Vargamäe kuningriik" Tammsaare maadel Järvamaal annab võimaluse nautida nii lummavat loodust kui ka haaravat näitemängu.

"Vargamäe kuningriik" ühendab endas kaks tulekulugu: Indreku naasmise Vargamäele (A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" V osa) ning saaga alguseks olnud Andrese ja Krõõda tuleku samasse paika (I osa). Kahe tuleku vahele on jäänud põlvkonnajagu tööd ja püüdlusi, mis vaataja ees umbes nelja tunni jooksul lahti mängitakse. Kõige teljeks kahe kange, Andrese ja Pearu, igavene kemplemine, Tammsaare särav sõna ning sugugi mitte rõhuvalt tõsine vaatemäng.

Jaanus Rohumaa lähenemine Tammsaarele tõestab veelkord, kui ammendamatu on Eesti oma saaga looja looming. Tegemist pole ju kaugeltki mitte esimese "Tõe ja õiguse" dramatiseeringuga ning pole mingit põhjust arvata, et see ka viimaseks jääb.

Kahjuks puudub mul võrdlusmoment eelmiste Vargamäel mängitud vabaõhuetendustega, kuid see, mida kolmapäevaõhtusel kontrolletendusel nägin, lummas ja viis endaga.

Tegelikult ei tahaks väga palju nähtust tulevastele vaatajatele ette ära rääkida, sest "Vargamäe kuningriik" pakub ilmselt igaühele võimaluse oma Vargamäe avastamisel sümbolite tõlgendamiseks. Igatahes näeb tugevaid ja jõulisi Vargamäe mehi ja naisi, armastust ja salaarmastust ning hulgaliselt nauditavaid osatäitmisi. Tundub, et kahe teatri trupid on üksteisele loominguliselt sütitavalt mõjunud. Näitlejaid toetavad laval laulu ja heliefektidega Ambla, Lehtse, Järva-Jaani, Türi, Paide ja teiste paikade koorid. Kahju vaid, et nende kaunikõlalist laulu suhteliselt vähe kuuleb. Samas pole "Vargamäe kuningriigi" näol tegemist laulumänguga, nii et liigne laul võinuks mõjuda kohatuna. Kõige krooniks etenduse taust, kus pole ühtki kunstlikku heliefekti ega prožektorikiirt. Selle asemel linnulaul, käo kukkumine ja õhtuse päikese värvidemäng.

Kuna sõit Vargamäele pole tavaline teatrikülastus, siis pakub kindlasti omaette elamuse ka etendusepaik ise. Maastik ja Tammsaare muuseum on üks ja suhteliselt muutumatu asi, sootuks teine on ajutine "maailm", mis teatrikülastaja parema enesetunde loomiseks rajatud. Öeldakse, et teater algab puhvetist ning selle leiab ka Vargamäelt. Vahest võinuks selle sortimendis olla küll veidi rohkem rahvapärast toitu. Samas, kuivõrd etendus kannab sõnumit, et elu pole aastakümnetega palju muutunud, siis on kanavokk ja grillvorstid kui 21. sajandi Eesti rahvustoit täiesti omal kohal.

Kuna üks tähtsamaid kultuuritaseme näitajaid on tualett, siis ei saa mööda sellestki, eriti kui tegemist ühe paiga jaoks tavalisest hulga suurema rahvakogunemisega. Vargamäele kindlasti sobimatute roheliste plastikkabiinide asemel on ajutiseks välikäimlaks ehitatud nutikas puidust asutus, mis ümbrusega päris hästi "ühet heidab".

Lõpetuseks veel üks tähelepanek: kui "Tõe ja õiguse" lugemine ka aastakümnete taha jääb, ei ole hullu: kaduma ei lähe midagi. Epopöa I ja V osa kiire ülelehitsemine aitab aga nähtavat ehk kiiremini tabada.

Autor: Ülle Hallik