Vahtpolüstüreeniga saab välisseina kiiresti soojaks

K-Rautakesko üldehituse tootejuhi Raido Metsa sõnul on Eestis kasutusel erineva survetugevusega penoplaste - EPS 50, EPS 60, EPS 80 ja EPS 100.

Fassaadisoojustuseks peab kindlasti olema valitud fassaadiplaat - selleks on sobiv EPS 60 Fassaad. Fassaadiplaate eristab Metsa sõnul teistest plaatidest see, et need on laos seismise tulemusel saavutanud oma loomuliku kuju ning on väiksemad. See vähendab võimalust, et need seinas kõverduvad.

Metsa sõnul saab EPSiga soojustada seinu vaid väljastpoolt. "Kui kellelgi tuleb mõte soojustada penoplastiga oma köögiseinu, siis seda teha kindlasti ei tohiks," ütleb ta. Samuti ei maksa tema sõnul soojustada sellega maju, millel ei ole ventilatsiooni, kuna EPS ei lase hingata.

Vahtpolüstüreenplaadid kinnitatakse seinale spetsiaalsete liimidega, kuid enam kui kuue meetri kõrgustel hoonetel tuleb kasutada kinnitamisel lisaks ka tüübleid, räägib Metsa.

Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika ja arhitektuuri õppetooli erakorraline professor Karl Õiger peab vahtpolüstüreenplaatidega fassaadide soojustamist heaks variandiks, sest see on võrreldes mineraalvillaga odavam. Samuti on paigaldus lihtne, kuna plaadid on kujukindlad.

Õigeri sõnul paigaldatakse vahtpolüstüreenplaate praegustele uusehitistele väga sageli. Samuti räägib ta, et näiteks Saksamaal on seda materjali soojustamiseks kasutatud juba 30 aastat ning Soomes üle kümne aasta.

Ka Lauri Kala ehitusfirmast Revalhause Grupp OÜ ütleb, et nende ehitusobjektidel tehakse kõikide kivimajade fassaadisoojustus penoplastiga. Penoplasti eelisteks on Lauri Kala sõnul selle hind, kvaliteet, paigaldamise kiirus ning väga hea soojapidavus.

Õiger peab Eestis müüdavaid vahtpolüstüreenplaate kvaliteetseks. Tema sõnul on vähemalt reklaamides nimetatud omadused hiilgavad. Samuti vastab reklaamide järgi see materjal euronõuetele ka tules süttimise mõttes.

Kui vahtpolüstüreenplaatidega soojustatakse kõrgemate hoonete fassaade, siis on Õigeri sõnul siiski vaja akende ümber kasutada kivivilla.

"Kõrgemate hoonete puhul tuleb kivivillaga teha akende ümbert 20sentimeetrine ala, et vältida võimalikku tulelevikut," räägib Õiger.

Revalhaus Grupi kogemus on Kala sõnul see, et kui kasutada õige tugevusega penoplasti õiges kohas, siis tal olulisi puudusi ei ole. Küll aga nimetas ta üheks võimalikuks ohuks seda, et penoplast ei ole tulekindel. Teiseks nõrgaks kohaks on tema sõnul materjali vähene vastupidavus mehhaanilistele kahjustustele.

Olulisi puudusi vahtplastiga soojustamisel ei ole ka Õigeri arvates. Üheks vahtplasti võimalikuks ohuks nimetab ta kartust, et plaadid ei lase niiskust läbi, kuna on ilma tuulutusvahedeta.

"Kardetakse, et niiskus koguneb seinapinna peale ja plaadi alla - mõningate uusehitiste puhul on seda täheldatud ka," räägib professor Karl Õiger.

Autor: Liina Raudik