Paned lapse tööle - ahistad

Moodsal ajal tähendab kuni 12aastase lapse töölepanek seda, et muutud automaatselt lasteahistajaks. Jaa-jah, umbes nii, et satud kohe pedofiilidega ühele pulgale.

Tunnistan ausalt, et kaldun ka lapsi ahistama. Panen neid näiteks kortermaja trepikoda pühkima ja pesema. Nad teevad seda suure kisaga ja omavahel kakeldes, kes rohkem trepiastmeid pesta saab. Töö ärategemise eest saavad nad sel määral raha, et osta lähimast bensiinijaamast jäätist.

Praegusaja mõistes korralik lapsevanem ostab aga võsukesele pildistava mobiiltelefoni, käikudega jalgratta, nii et laps ise lillegi ei liiguta, maksab kinni tema naba- ja kulmurõngad, afropatsid või igakuise juuste värvimise, kunstküüned, tuhande krooni kanti küündivad telefoniarved jne.

Minu tütar süüdistab mind piinamises, kuna vastan talle iga kord: "Lähed tööle, kogud raha ja siis ise ostad endale mobiili ja käiguka." Selle peale karjub kümneaastane tüdruk, et nii tal polegi võimalik oma unistusi täita! Mis kõige hullem, tal on tegelikult õigus. Keegi ei võta kümneaastast tööle, seadus ei luba.

Füüsilist tööd tohib teha alates 13. eluaastast ja ka siis ainult neli tundi päevas. Mõni aasta vanem tohib töötada paar-kolm tundi rohkem. Ometigi teevad needsamad alaealised rasket vaimset tööd rohkem kui kaheksa tundi päevas - pärast koolitunde tuleb ära teha ka kodutükid ja jõuda trenni. Lapsed, kes võistlevad liigaetappidel ning pürgivad tulevikus oma spordialal ehk ka Eesti koondisse, treenivad iga päev 1,5 tundi või rohkem. Lisaks võistlused ja spordilaagrid, mida lihtsalt vaba aja veetmiseks nimetada oleks patt.

Sama lugu on lastega, kes käivad muusikakoolis ja õpivad näiteks mõnd pilli. Nad harjutavad, harjutavad ja harjutavad. Eks see ole samuti töö.

Kui arvate, et moodsaid asju nõuavad oma vanemailt ainult pealinna lapsed, siis eksite. Ka maakoolide popid tüdrukud-poisid on ammuilma "mobiliseeritud" - mobiiltelefonide ja enam kui paari tuhande krooniste jalgrataste omanikud. See on nagu elu norm. Ja raha lendab nende laste käest laias kaares vasakule ja paremale, ilma et nad saaksid aru raha väärtusest. Raha sulab kõikvõimalikele mõttetutele vidinatele, kommidele, jäätisele, krõpsudele ja mullijookidele. Väikeste šoppajate meelest tuleb lisaraha lihtsalt - seda annab pangaautomaat.

Olin kümneaastane, kui läksin ise esimest suve kolhoosi kapsapõllule tööle. Ma ei tea, kuidas see tookord vormistati. Teenisin 1980. aasta suvel iga rohitud meetri eest ühe kopika ja kuu ajaga kogunes 34 rubla. Raha tõi kolhoosi kontorist ära vanaema. Küll see oli tähtis päev!

Mu kaks nooremat venda käisid ka samal põllul tööl. Ema kontrollis, et me läheduses asuvast kraavist kaanide püüdmise asemel korralikult tööd teeksime. Mäletan, et päike kõrvetas, käed muutusid maltsa kitkumisest krobeliseks ning et nägin tükk aega unes vaid kõrvenõgeseid ja kirpudest näritud kapsalehti.

Laenasin vendadelt nende teenitu ja ostsin 70 rubla eest elu esimese "suurte" jalgratta, küll ilma käikudeta. Turisti ostuks, mis tollal maksis 105 rubla, sain raha kokku mitu aastat hiljem.

Lapse omanikustaatusele ja dividenditulule piiranguid pole. Kui firma omanikeringis on nii laps kui ka lapsevanem, on tegu pereettevõttega ja laps, kes ei küündi veel tööseadusandluse raamidesse, võib pere töödes osaleda.

Et oma kümneaastast last tööle panna, pean praeguse ameti maha jätma ja ostma talle firma. Tütar tahab igal hommikul minuga tööle tulla, aga ajakirjanikuamet pole nii väikesele lapsele jõukohane. Kuhugi mujale teda aga ka tööle saata ei tohi; ning talunikud kardavad lapsi põllule rohima võtta.

Seetõttu pean nüüd ise välja mõtlema, mida laps kas või ainult suviti teha võiks. Ja seda koos temaga tegema hakkama, aitama ametiasutustes pabereid täita ning kaupa-teenust müüa. Ning ilmselt varjama, varjama ja varjama, et laps minuga koos n-ö päristööd teeb.

Probleemne on minu meelest ka see, et laps peab tööd tegema ilma palgata. Lapsevanema abiga saab ta kasumlikust ettevõttest tulu võtta küll dividendina, aga kui ettevõtmine ärilises mõttes nurja läheb, ei saa noor töötegija oma pingutuste eest midagi.

Päristööga saavad vabalt kätt harjutada ka taluperede lapsed, kas või käimaõppimisest alates. Kas see on aga lastega perede võrdne kohtlemine, et ühed tohivad oma võsukestele töövõtteid õpetada ja teised mitte? Miks peavad palgatööl käivate vanemate lastest kasvama käpardid või invaliidid, kel on kodus arvutiklaviatuuri sõrmitsemisest kärbunud kõik peale näpulihaste?

Teades, et töötamine on alla 13aastastele lastele keelatud, kõlab lapse töö oma vanemate talus või pereettevõttes kui uus perevägivalla vorm. Lastest, kel ühiskond (vanemad) ei lase maast madalast päris tööga pihta hakata, kasvavad luuserid. Või äkki me tahamegi oma lastele luuseriks kasvamise õigust ja kohustust?