Toetamise eesmärk olgu ettevõtluse iseseisev toimetulek

Valitsus otsustas heaks kiita Eesti maaelu arengu strateegia aastaiks 2007-2013. Selle alusel jagatakse maaelu ja ettevõtluse toetuseks keskmiselt kaks miljardit krooni. See jaguneb järgmiselt: 40% põllumajandus- ja metsandussektori konkurentsivõime parandamiseks, 39% põllumajanduskeskkonna ja paikkonna säilitamiseks, 21% maapiirkondade elukvaliteedi tõstmiseks ja maamajanduse mitmekesistamiseks.

Riigi eesmärk peaks olema piirkondlike erinevuste vähendamine, maaettevõtluse isemajandamissuutlikkuse tõus, konkurentsivõimeliste töökohtade arvu suurendamine maal. Toetusmeetmed peaksid aitama jõuda olukorrani, kus maaettevõtlus, sh põllumajanduslik, sõltuks minimaalselt toetustest.

Ääremaal toetusteta hakkama ei saa, kui soovime peatada ääremaade väljasuremise. Erinevused piirkondade vahel on väga suured, seega erinevad ka ettevõtlustingimused. Seda peab toetusmeetmete koostamisel arvestama. Näiteks on Eesti keskmine asustustihedus 31, Setomaal aga vaid 7 elanikku ruutkilomeetri kohta.

Või vaatame kinnisvarahindu. Kui ääremaal asuva põllumaa hektari hind mahub vahemikku 3000-10 000 krooni, siis näiteks Harjumaal 120 000-170 000 krooni. Ääremaal asuva talu hind ilma maata on kõige enam 250 000, Harjumaal 0,5-1,5 miljonit krooni. Uute hoonete ehitamine maksab aga enam-vähem sama palju, asub ettevõte ääremaal või Tallinna külje all.

Lisaks tuleks vaadelda elanike vanuselist ja hariduslikku struktuuri. Sündide arv kahaneb, sest ka sünnitamiseas naiste arv väheneb - välja rändavad peamiselt 20-40aastased inimesed. 169 000 töötavast maaelanikust käib vallakeskustes tööl ümmarguselt 100 000 inimest. Maal on vähe võimalusi leida meeldivat ja tasuvat tööd. Valdades on 32 ettevõtet tuhande elaniku kohta, linnades 61!

Elanikud suhtuvad tulevikku pessimistlikult. Probleemide lahendusena nähakse eelkõige hästitasustatud töökohtade loomist. Samas pole äärealadel märkimisväärset tööjõupotentsiaali ettevõtluse arendamiseks. Vaid ettevõtluskoolitusest probleemi lahendamiseks ei piisa. Võib oletada, et koolituse saanu rakendab oma teadmisi piirkonnast väljaspool. Samas on ainuke tee äärealade elanike usu suurendamiseks piirkonna elujõulisusse ikkagi ettevõtluse arendamine.

Riigi prioriteet peaks seega olema maaelanike maale tööle jäämine. Samuti tuleb luua tingimused linnast maale tööle asumiseks. Palgalise tööjõu arenguriikidest sissetoomine on kindlasti kallim kui tegelda Eesti inimeste tööhõivega.

Ettevõtluse arenguks on vajalik konkurents. See loob eelduse toota neid tooteid ja pakkuda neid teenuseid, mida vajab turg. Ent millistel turgudel ettevõtjad konkureerivad ja milles - hinnas või kvaliteedis? Oluline pole ju üksnes firmade ekspordivõime suurendamine, vaid ka kodumaiste toodete ja teenuste võime konkureerida importkaupadega.

Maal tegutsevate ettevõtjate hinnangul ei tasu traditsiooniliste põllumajandussaaduste tootmise laiendamisse oluliselt investeerida, kui maad on alla 300 hektari või lehmi vähem kui 30 või firma käive jääb alla 2-3 miljoni. Meil on aga ainult tuhatkond põllumajandustootjat, kel on näiteks piisavalt maad, et tõsta konkurentsivõimet traditsiooniliste põllumajandustoodete tootmiseks. 37 000 põllumajanduslikust majapidamisest taotles pindalatoetust 19 000, nende seas 6000-7000 professionaalset põllumeest, kelle põhiline sissetulek tuleb põllumajandusest.

Seega peaks enamik taluperesid oma tegevuse ümber hindama - loobuma traditsioonilisest põllumajandusest või mõtlema tootmise mitmekesistamisele: väärtustama oma toorainet teisiti, pakkuma lisateenuseid era- või avalikule sektorile. Ka Maaülikooli uuring näitab, et kõige vähem sõltub toetustest ja kõige paremini suudab end ise majandada mittepõllumajanduslik ettevõtlus.

Peame seega toetama ja stimuleerima mittepõllumajandusliku ettevõtluse teket. Siin on võimalus mikro- ja väikefirmadele, kel on tänu mitmekülgsusele, toodete ja teenuste kvaliteedile, sageli ka ohhoo-efektile konkurentsieelis välismaiste massikaupade ees. Olgu lisatud, et ühe keskmise suurusega ettevõtte (50-249 töötajat) toetusvajadus on sama suur kui 10 mikrofirmal: esimese keskmine investeeringuvajadus on 22,1 miljonit krooni (sh 50% omafinantseering), mikrofirmal 2,2.

Õigesti kavandatud ja rakendatud poliitika annab positiivse sõnumi, et maal elamiseks ja hakkamasaamiseks tekivad uued võimalused. See hakkab muutma ka meie väärtushinnanguid ja parandab suhtumist maaellu.

Autor: Margus Timmo