Aeglane lõuna Viljandi esindusrestoranis

Koha nimi tundub olevat Eve (majal on sildid "Grand Hotell", "Restoran" ja siis veel "Eve"). Seal söövad nendel päevadel ainult üksikud veidrikud ja sinna ei jätku söögitegijaidki. Kui olime 50 minutit oodanud, toodi lauale soojad kuklid ja leivamääre. Veel natuke ja saime ka eelroad. Ülejäänud kaks-kolm sellesse restorani eksinud laudkonda ootasid samuti, kes kannatlikult, kes mitte. Ei salatit, ei pastarooga, midagi ei saanud tunnist lühema ajaga.

Nagu meiegi, kustutas ka naaberlaudkond esimese nälja kuklitega, neid paluti juurdegi, olid ka väga head, ürtidega ja alles ahjusoojad. Paraku olid kuklid juba otsas, järgmisi pidi taas paarkümmend minutit ootama. Kui pikaksveninud ooteaja üle rahulolematust avaldasin, oli ettekandja-õpilane minuga nõus: ka talle ei meeldi selline töökorraldus, aga kahjuks ei saa ta midagi teha, köögis ei jätku töötegijaid. Tõenäoliselt olid nendel päevadel kõik Viljandi oskajamad söögitegijad festivali toidutänaval kartulit praadimas ning vorsti küpsetamas.

Menüü oli võimas - konnakoivad, tiigerkrevetid, hailiha, kängurupada, tallekarree, pardipraad, värske pasta, põnev magustoiduvalik. Klaasikaupa sai nelja valget, kolme punast ja ühte roosat veini, valge vein oli normaalselt jahe.

Jõime siis veini ja kuulasime muusikat. Pooltühi ruum, küünlad (keset sooja suvepäeva), valged laudlinad, leebe klassikaline muusika - oleks päris tore niimoodi aja kulgu nautida, kuid ei suutnud, tühi kõht tegi tigedaks. Nii et eelroogadele lähenesime, täis umbusku - siit restoranist pole midagi head oodata. Õnneks oli küll. Eelroaks tellitud külm kurgi püreesupp ja salat küpsetatud sealihaga olid head, isegi väga head. Sellist kurgisuppi pole ka juhtunud kusagil mujal saama, niisugune külma jogurtisupi omamoodi tuletis. Teise käiguna oli salat sealiha ja pärlsibulavinegretiga samuti mõnus, värske, meeleolukas, maitsev. Pearoog, lõhepraad kartuli-hernepüreega, viis keele alla. Erinevalt enamikus söögikohtades pakutavast "kuivast" või "ekstra kuivast" kalast oli siinne lõhe õigel ajal ahjust välja saanud ja veel väga mahlakas. Ka magustoit, mango kreembrülee, oli hea, ehk ainult natuke liiga vedelaks jäänud. Espresso oli hea ja jäätisekokteilid samuti. Pahameel lahtus ja olin isegi rõõmus, et vaatamata ilmselgele tööjõupuudusele ei olnud köögis latti allapoole lastud ning kõik, mis lõpuks lauale jõudis, oli maitsev ja viimistletud.

Kenadest ettekandja-õpilastest oli isegi veidi kahju: on saanud tööle linna parimasse restorani, töötavad püüdlikult ja on juba päris osavad, aga toidu ettekandmise asemel peavad kuulama näljaste klientide nurinat. Kui lõpuks toitu ja ettekandjat kiitsime, lohutati meid kenasti ning julgustati tagasi tulema: ega siis alati niimoodi ei ole.