Eesti edukaim Nipernaadi

Idee Tiit Pruuli värvikast isikust kirjutada kerkib toimetuses esmakordselt seoses keskkonnaministeeriumi teatega, et tema ja Marcel Vichmanni omanduses olev OÜ Realway tahab 460 miljoni krooniga osta riigi Rävala tänaval asuva maja. Peategelane ise viibib sel ajal seoses GoTraveli seiklusreiside sarjaga pooleteisekuisel reisil Mongooliasse ja Burjaatiasse.

Sama sarjaga seoses käis Pruuli tänavu ühe rühmaga Liibanonis ja võimalik, et aasta lõpus viib teise seltskonna seiklusreisile Aafrikasse Namiibiasse. Suur osa Pruuli reise on parasjagu seotud projektidega produktsioonifirmas Ruut. Ka käesolev Mongoolia reis on seotud dokumentaalfilmiga "Balti Buda", mille üks kaasautoreid ta on.

Vahepeal kulgevad sündmused Eestis omasoodu. Keskkonnaministeerium on algselt võitjaks kuulutatud Realway peale kuri, et see kaebas neli päeva enne kokkulepitud tehinguaega ministeeriumi kohtusse, kuna pole rahul hanketingimustega. Ootamatult kinnitab ministeerium Rävala pst 8 kinnistu ostjaks paremuselt teise, Aivo Pärnale kuuluva ASi Wipestrex Grupi pakkumise hinnaga 420 miljonit krooni, kusjuures Realway peab maksma 31,5 miljonit krooni kahjutasu. Kahtlustatakse ilmselget kokkumängu, sest Pärn töötab Pruuli firmas GoBus juhatuse esimehe ametis.

Kolmapäevasel kohtumisel Pruuliga, viis päeva pärast Mongooliast naasmist, on mees päikesepruun ja tema silmist naeratab vastu kõige kadedusttekitavam rahulolu. Hakkan sealt ja siit otsast keskkonnaministeeriumi maja teemaga pihta, mille peale tekib Pruulile hambavaluline ilme. "Ära küsi mult selle kohta," kordab ta. Parasjagu on palju põnevam ja aktuaalsem 250 dukhat, kes elavad Sajaanide lõunanõlvadel ning vahetasid oma soome-ugri keele turgi keele vastu. Väheuuritud lõunapoolseimad põhjapõdrakasvatajad leidis Pruuli mullu Mongoolias reisides. Hõimuni, kelle lapsed mängivad kividega mobiili, jõudis grupp kahenädalase ratsamatka tulemusel.

Seal kohtasid nad Taani antropoloogi, kes oli dukhadega aasta aega rännanud ja ööbinud püstkodades talvises miinus 60kraadises külmas pealiku adopteeritud tütrena.

Oma reisidest võiks Pruuli lugusid vesta mitu ööpäeva järjest.

Soome-ugri huvi pärineb Tartu Ülikooli kirjandusteaduse professori Harald Peebu kasupojal juba perekonnast ja lapsepõlvest. Seekordsel reisil pidas tundras 15. sünnipäeva noorem tütar Helena, kelle kohta Pruuli ütleb, et neiu virises kontimurdva reisi vihmastel hetkedel vähem kui tema.

Helena, kes arvab, et temal isa reisipisikut pole, on kaasas käinud ka mitmel varasemal eksootilisel reisil: rollingute reisil meeldis talle kõige rohkem vaheldusrikkus, Birma pikad bussisõidud olid tüütud. "Mõned kohad on olnud väga vaesed, on olnud kasulik näha, kuidas inimesed peavad elama ja hakkama saama; see on väga uskumatu, paneb mõtlema," iseloomustab ta.

Samal ajal, mil Pruuli tiirutab 73. aasta Cadillac Eldoradoga läbi USA, kirjutab maailma matusekommete uurimust või toimetab koos Mart Laariga "Varjaagide tagasituleku" ekskursiooni Petserimaa Radaja külamuuseumist Novgorodini, toimib kodufirma Go Group tipp-topp: rongid ja bussid liigutavad nädalas 7000 inimest, Balti jaamas mullu avatud restoranis Travel toimetab peakokk Rain Käärst ruumides, mille seinu ilmestavad eksootilised maskid, vibud, nooled. GoTravel rõõmustab, et on müünud esmakordselt eestlastele korraldatud 100 000kroonise maailmareisi kahe kuuga välja. Grupi mulluse 306,5 miljoni kroonisele käibele ja 52,8miljonilisele kasumile lubavad omanikud kindlasti kasvu.

Üheaegselt eduka firma omaniku staatust ja maailmas reisimise kaudu õppimist lubab tugev seljatagune. Grupi juhtkange tõmbab omamoodi Miina Härma Gümnaasiumi (MHG) maffia: juba kooli ajal kirjutas Pruuli pinginaaber Marcel Vichmannilt matemaatikat maha ja ise hiilgas ideedega. MHGst pärinevad kolmas osanik Anti Selge, tegevjuht Aare Kilp ning Aivo Pärn, samuti köögikuningas Käärst. "Nooruses on sõprus ilma pragmaatiliste tagamõteteta," põhjendab Pruuli.

Majandusminister Edgar Savisaare hinnangul saaks Isamaaliit uue hingamise, kui Pruuli poliitikasse naaseks, mille peale Pruuli rõõmsasti rõkatab: "Lurjus!" Ta lubab, et teeb tulevikus kõike muud kui poliitikat, mis oli "üks ebaõnnestunud vaheetapp minu elus". Järgmisena on tal ja Jaan Tättel sihikul Sri Lanka.

Kui Lennart Meri 1990. aastal välisministeeriumi etteotsa sai, seisis tal ees kaks reformi - vana, välissuhtlusest hoiduva kantselei lammutamine ning uue, välissuhtlusele suunatud süsteemi rajamine.

Meri pilk jäi pidama äsja ülikooli lõpetanud noortel meestel, kes tol ajal ajakirjanduses poliitikateemadel ägedalt sõna võtsid (Jüri Luik ajakirjast Vikerkaar, Indrek Kannik Sirbist, Tiit Pruuli Postimehe eelkäijast Edasist). Reformid õnnestusid ning 1992 seisis ees juba uus siht - luua erakond Isamaa, kes võidaks taasiseseisvunud Eesti esimesed vabad valimised ning kelle toel Merist president teha. Me kõik teame, et seegi siht õnnestus suurepäraselt. Kui Luik ja Kannik valisid seejärel avaliku poliitika tee, siis Pruulist sai Mart Laari valitsuskabineti hall kardinal.

1992. aasta lõpul maandus Tallinnas transpordilennuk AN-26,

et Venemaale toimetada diplomaatiline pagas - rahakotid, kus oli kokku 1,46 miljardit NSVLi rubla. Kogu raha äravedamiseks tuli teha neli reisi. Üliranges saladuses hoitud operatsiooni juhtis Tiit Pruuli, kes rublad allkirja vastu Eesti Panga hoidlatest enda käsutusse sai. Oma partneriteks oli ta valinud Agu Kivimäe ja Marek Strandbergi, kes juba pikemat aega tiirlesid Isamaa ümber sooviga erastada tolleaegne Eesti suurim päevaleht Rahva Hääl.

Kaup koos, hakkasid rublade müügist saadud dollarid laekuma Kivimäe ja Strandbergi Soome firma Maag Oy Eesti kontodele Hansapangas ja Ühispangas - nelja kuuga ühtekokku 9,7 miljonit dollarit. Sellest 1,9 miljonit kanti üle Eesti riigile, ülejäänud 7,8 miljoni dollari saatus on siiani teadmata. Valdavalt võeti see välja sularahas, väiksem osa rahast rändas aga USA pankadesse.

Riigikontroll, politsei ja prokuratuur üritasid küll asja uurida, kuid edutult. Miskipärast tunti huvi vaid Maag Oy Soome kontode ja selle Eesti sõsara ASi Maag Eesti kontode vastu. Kellelgi ei tulnud aga pähe kontrollida ka Maag Oy kontosid Tallinnas. Kriminaalasi jõudis küll kohtusse, ent kõik süüalused - Pruuli, Kivimägi ja Strandberg - pääsesid puhtalt. Pididki pääsema, sest neid ei süüdistatud mitte Eesti riigi raha kõrvalepanekus, vaid hoopis valuutatehingute korra rikkumises.

Kivimägi ja Strandberg said vastutasuks Rahva Hääle. Lõviosa dollaritest läks neist mööda, nagu nende hilisem äriline teekond on kinnitanud. Seega saab olla kadunud dollarite võtmefiguur vaid üks mees - Tiit Pruuli, kel on aga ammuste sündmuste kohta vaid üks vastus: "Ma ei mäleta."

Rublatehingu avalikustamisega lõppes Pruuli aeg Mart Laari nõunikuna. Aasta kestnud eneseotsingute järel, mida tähistasid katsed ajada puidu- ja kaubandusäri, asus Pruuli 1995. aastal tööle Eesti Raudtee nõunikuna - tegevussuunaks investeeringute hankimine ja ettevalmistused erastamiseks.

Nagu 1997. aastal ilmnes, läks see katse korda - valitsus kinnitas Eesti Raudtee erastamise põhimõtted ühes otsusega reisijatevedu ja kaubavedu lahku lüüa. Pruuli eeltöö tulemusena pandi tulevase EVR Ekspressi varana kirja kogu Balti jaama kinnistu, reisivagunite depoo, viis vedurit ning üle saja vaguni, rääkimata väiksemast kraamist. Kogu kupatuse hinnaks määrati 14,7 miljonit krooni.

1998. aasta sügisel toimunud "rahvusvahelise erastamiskonkursi" võitjaks tunnistati äsja riiulilt ostetud OÜ Fraser Grupp, kes pidi EVR Ekspressi 51 protsendi aktsiate eest välja käima 15,3 miljoni krooni. Täpselt nii palju nagu oodati, sest 49% aktsiatest jäi esialgu Eesti Raudtee kätte. Ilmselt ei olnud teised erastamishuvilised eesotsas Soome riigiraudteega EVR Ekspressi tulevaste varade hindamisakti näinud.

Peatselt selgus, et aktsiate eest 14,7 miljonit krooni välja käinud Fraser Grupi ainuomanikuks sai 15 000 krooniga Tiit Pruuli, et seejärel siis kaheks aastaks ümbermaailmareisile minna. Pruuli äriasju jäi Eestis korraldama tema klassivend ja sõber Marcel Vichmann, kel õnnestus 6,7 miljoni eest ka ülejäänud 49% aktsiatest üles osta. Ning nagu Pruuli maailmareisi käigus selgus, seisis ta ka Edelaraudteele tehtud GB Railwaysi pakkumise taga. Bussifirmade hilisem kokkuost ning koos raudteefirmadega Go Groupi kaubamärgi alla viimine tähistas juba viimase lihvi andmist tandemi Pruuli-Vichmann tehingutele.

Usun ja loodan, et inimestel on temaga huvitav koos töötada. Lai silmaring ja lugemus, päris hea huumorimeel, kirg uusi asju alustada, uute võimalustega katsetada ning lojaalsus hingega asja kallal olevate inimeste vastu annavad palju tema lähedastele, küllap on sel ka laiem kandepind.

Loomupärast tolerantsi on aastate pikku mõnevõrra vähemaks jäänud. Ta võib päris äkiliselt reageerida lollustele ja silmakirjalikkusele.

Isa oskab väga tõsistest asjadest mõelda ja rääkida nii, et need saavad arusaadavaks ja ei hirmuta. Isa suhtub kõigisse asjadesse väga tõsiselt, aga ta pole igavalt tõsine. Ta on mulle suur eeskuju ja väga armas inimene!

GoBusiga seoses me Tiit Pruuliga väga palju kokku ei puutu, kuigi näen teda üsna sageli Balti jaamas. Pean ütlema, et meil kõigil, ka endise Tarbuse inimestel, on väga suur au teha koostööd inimesega, kes osales Eesti Vabariigi moodustamise juures ja on töötanud koos paljude tähtsate inimestega, näiteks Lennart Meri käe all. Ta on tõsine tegija, kaks korda ümber maailma sõitmine räägib enda eest.

Majandusminister Edgar Savisaar, kes tunneb Pruulit hästi juba aastaid, loodab meest veel kunagi poliitikas tegutsemas näha.

Tiit Pruuli oskab võita inimeste usaldust. Ta ei ole tavaline ja rutiinne, ta võib anda sulle ootamatuid vastuseid. Temas on ühelt poolt ametniku korralikkust, aga sama palju ka Nipernaadi boheemlaslikkust. Tavaliselt öeldakse, et raha teeb inimese vabaks. Pruuli on vaba ka siis, kui tal raha parasjagu ei ole.

Ärge alahinnake rahadega tegelemist Pruuli käitumises sõltumata mis tahes tööjaotusest.

Minu eelmisele sünnipäevale ilmus Pruuli koos kahe suure pappkastiga, mida ta nööri otsas enda järel tiris. Ta oli mulle kingituseks ostnud antikvariaadist sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" täies mahus. See on kuskil 40 raamatut. Kingitus oli temale väga omane: liigutas südant ja oli originaalne.

Pruuli on mitmel korral mind reisile kaasa kutsunud. Mäletan näiteks ühte sõitu läbi Ameerika mandri. Kaalusin tõsiselt sellest osa võtmist, aga ilmselt olen ma vähem oma aja peremees, kui tema seda on.

Miks ka mitte, ta peaks juba 40aastane olema küll. Pruuli poliitilise karjääri senine tipp oli olla Mart Laari isiklik nõunik isamaaliitlaste valitsuses. Samas kabinetis oli enne töötanud Vilja Savisaar. Ma olen kunagi öelnud, et Tiit oli Laari juures samas rollis nagu mõni aasta varem Vilja minule. Sellega on ta kindlasti avanud ka uusi võimalusi tulevikuks.

Kui te küsite Pruulilt eneselt, kas temast võiks saada president, siis ta kindlasti eitab. Aga ma ei oleks nii skeptiline selles küsimuses. Üldse ei välista Pruuli tõusu uutele tippudele Eesti poliitikas. Ükskord ometi peaks ta ära tüdinema sellest mööda maailma ringi tuiamisest ja hakkama tegelema koduste asjadega.

Kes teab, võib-olla saab siis ka Isamaaliit uue hingamise.

Autor: Airi Ilisson