Või korraldada hoopis erakorralised valimised?

Presidendivalimised lähenevad. Valimiskampaania peaks neil päevil saavutama haripunkti. Aga ei saavuta. Sest visaku kandidaadid kas või hundiratast, tulemus sellest ei sõltu.

Küll aga on Eesti eesseisvate valimiste tõukel poliitiliselt kaheks lõhenemas. Kunagi oli kompartei ainuvalitsus. See visises kokku. Seltsimehed jooksid laiali, kes siia, kes sinna, lisa tuli põranda alt ning põõsa tagant ja meie nn poliitiline maastik teisenes mõne aastaga kirjuks ning killustunuks.

Nii killustunuks, et kuigi pärast kõiki Riigikogu valimisi on suudetud tekitada enamuskoalitsioon, ei ole kordagi 15 aasta jooksul läinud korda kaks asja: valitsusliidu säilitamine valimistest valimisteni ja ühtse opositsiooni loomine.

Nüüd paistab, et Eesti poliitikasse on saabumas kauaigatsetud demokraatlik stabiilsus. Tänu meie kõige pikema staažiga tipp-poliitikule Arnold Rüütlile, kes on redeli kõige kõrgematel pulkadel ajanud Eesti asja juba viisteist pluss viisteist aastat ja otsustas sellegipoolest, et mõõt pole täis.

Riigikogus on kuus erakonda. Kaks (kohti 21+15=36) tahavad, et Arnold Rüütel jätkab riigipeana. Neli (kohti 25+23+9+7=64) kardavad, et kui riigipea ühiskondlik-poliitiline tegevus jätkub järgmisel viiel aastal samas vaimus nagu eelmisel viiel aastal, jääb Eestil kasutamata hulk poliitilisi võimalusi, mida on tingimata vaja rakendada, et riiki ähvardav stagneerumine ei muutuks vältimatuks. Nemad tahavad Kadriorgu uut nägu ja tegu ehk Ene Ergmat või Toomas Hendrik Ilvest.

Tegemist ei ole ajutise ümberrivistumisega. Reiljani ja Savisaare suu läbi on meile antud selgesti mõista, et praegu lõimetuv liit jääb kestma pikkadeks aastateks. Märgid näitavad, et kui presidendivalimistel säilib ühtsus, hellitab ka vastaspool lootust kestvamaks koostööks. Nii või juhtuda, et esimest korda meie omariikluse ajaloos suudab XI Riigikogu kujundada kaks püsivat poliitilist leeri. Suurem moodustab valitsuse, vähem koondub monoliitseks opositsiooniks.

See on siiski tulevikumuusika. Täna on värk eriti pentsik. Valitsusvankrit veavad Keskerakond ning Rahvaliit ehk Rüütli toetajad; ja Reformierakond ehk Ilvese toetajad. Kaks sikutavad ühes suunas. Kolmas ajab aeg-ajalt sõrad vastu, kuid mis võimata, jääb saamata. Mornilt neelavad oravad ühe partnerite mõnituse teise järel alla.

Koalitsiooni muutmiseks on õige aeg ammu mööda lastud. Vähemusvalitsus pool aastat enne Riigikogu valimisi ei oleks parlamendi enamusele vastuvõetav. Ärgem unustagem, et Eesti elab jätkuvalt rammusate lehmade seitseaastakus. Riigikogulastel on kõrvalt eriti raske vaadata, kuidas poliitilised rivaalid jagavad valimiseelse eelarve abil tüsedaid riigipirukalõike oma ustavatele.

Nii et Andrus Ansipil ja Reformierakonnal tuleb kuidagi katsuda need kuus või viis kuud, mis jäävad presidendi ja Riigikogu valimiste vahele, üle elada? Äkki tasub hoopis kaaluda poliitilist instrumenti, mida taasiseseisvuse järgses Eesti pole kordagi proovitud. Niipea, kui on selgunud järgmine riigipea, alustab Reformierakond protseduuridega, mis päädivad Riigikogu erakordsete valimiste väljakuulutamisega. Põhiseadus annab neli võimalust. Antud juhul saavad kõne alla tulla need kaks, mis on sätestatud paragrahvides 89 ja 97. Eelnev kokkulepe opositsioonierakondadega ja nende aktiivne kaasalöömine kuulub asja juurde.

Esimene eeldab peaministri tagasiastumist ja kahe presidendi esitatud peaministrikandidaadi ning ühe Riigikogu kandidaadi läbikukutamist. Toimingud võivad kesta tublisti üle kuu, kuid tagavad, et erakorralised valimised toimuvad hiljemalt enne jõule.

Teine läheks kiiremini, kuid on komplitseeritud. Peaministri, niisiis Andrus Ansipi vastu tuleb algatada ning Riigikogus läbi viia umbusaldusavaldus. Edasi ei ole põhiseadus kuigi resoluutne: "Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib Vabariigi President kolme päeva jooksul valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised."

Mis tulu siit tõuseb? Mitmesugust, olenevalt vinklist, kust vaadata. Savisaare ja Reiljani tekitatud lõhkuv vastandus valitsusliidus lõpeb. Meie ühiste miljardite laialiloopimine riigieelarve kaudu valimistulemuste mõjutamiseks jääb ära. Reformierakond taastab oma näo. Ja praegune opositsioon tunneb ennast taas tegijana, kellele terendub helgem tulevik.

Autor: Enn Soosaar