Rubla kurss püsib kindel

Kaheksa aastat tagasi, 17. augustil 1998. aastal tabas Venemaad ränk majanduskriis. Riik oli sisuliselt pankrotis, sest valitsus polnud suuteline tasuma endale võetud laenukohustusi ehk lunastama võlakirju. Maksulaekumised ei taganud riigile piisavat sissetulekut. Valuutareserv oli minimaalne.

Käesolevat aastatuhandet alustas Venemaa valitsus jõuliste sammudega majanduse turgutamiseks.

Ühe olulise sammuna seati kõigile ekspordiga tegelevatele ettevõtetele kohustus vahetada teenitud valuuta keskpangas rubladeks. Tänu sellele hakkas Venemaa keskpanka tekkima valuutareserv, mis on riigi majanduse stabiilsuse seisukohast äärmiselt oluline.

Valuutareservi olemasolu näitab riigi võimekust teenindada oma välisvaluutas võetud võlakohustusi ning on hädavajalik kriisiolukordades riigist lahkuva raha konverteerimiseks. Valuutareservi kasvades on nõue ja kontroll dollarite müügi üle järjest vähenenud ning tänaseks seda kohustust enam ei eksisteeri.

Valitsuse teine otsustav samm oli takistada spekulatiivseid investeeringuid riigi võlakirjadesse ja kohalikku valuutasse. Selleks kehtestati välisinvestoreile deponeerimisnõue teatud protsendi osas investeeringusummast. Algselt oli tagatismäär 30%, hiljem on seda vähendatud. Raha pidi seisma intressita keskpanga kontol vähemalt ühe aasta.

See samm hoidis aastaid mitteresidendid kohalikust võlakirjaturust eemal, ent riigi seisukohalt kadusid spekulatiivsed investeeringud ja investeeringuperioodid pikenesid.

Seadus nägi ette, et Venemaa kaotab kirjeldatud piirangud 1. jaanuarist 2007. Tänu president Vladimir Putini otsesele sekkumisele on protsess kulgenud märgatavalt kiiremini pärast seda, kui maikuus riigiduuma ees peetud majandusettekandes nõudis Putin piirangute kaotamist.

Selle tulemusena muudeti kahe kuu jooksul mitmeid seadusi ning piirangud kadusid juba 1. juulist. Keskpangast kadus seni erihoiuste haldamisega tegelenud tohutu bürokraatiamehhanism.

Võib küsida, miks Putin sellise sammu ette võttis, kui piirangutest oli majandusele kasu? Esiteks on Venemaa majandus tänaseks juba sellises seisus, et taolisi piiranguid pole enam vaja. Teiseks hakkas nn naftadollarite hulk keskpangas kasvama nii suureks, et soodustas inflatsiooni. Riik pidi käibele laskma uusi rublasid, et maksta kokkuostetavate dollarite eest.

Ajakirjanduses on vilksanud pealkirju, et Venemaa keskpank laskis 1. juulil rubla kursi vabaks. Päris nii see siiski ei ole. Keskpank jälgib valvsalt, et rubla kurss püsiks dollari ja euro valuutakorvi (hetkel 60% dollarit, 40% eurot) suhtes kindlal tasemel.

Mingil määral sarnaneb see meie rahanduspoliitikaga, kus euro võrdub konstantselt 15,6466 krooniga. Erinevus seisneb selles, et meil on see kurss kehtestatud seadusega. Venemaal on see aga keskpanga otsus, mis omakorda valuutat ise ostes ja müües turu kursi määrab. Dollari osa valuutakorvis sõltub Venemaa ettevõtete dollarites tehtud eksporditehingute mahust. Euro osa on neis järjest kasvanud. Eelmise aasta lõpus oli see vaid 25% tänase 40% vastu.

Keskpank on lubanud rublal valuutakorvi suhtes tugevneda - eelmise aasta lõpuga võrreldes on kurss tõusnud 3,5%. Seda tehakse eesmärgiga ohjeldada inflatsiooni.

Tänavuseks eesmärgiks kehtestas riik inflatsiooni hoidmise 9% piires. 1. jaanuaril tõusid Venemaal mitmed riiklikult reguleeritud toodete (eeskätt kütuste) ja teenuste hinnad. Samas tõusid ka riigiteenistujate palgad. Võrreldes eelmise aasta lõpuga on tarbijahinnaindeks tõusnud 6,9%; viimase aastaga (juuli lõpp) 9,3%.

Järjekordne positiivne märk on see, et Venemaa suudab maksta tagasi omaaegse Nõukogude Liidu välisvõla. Sel nädalal tasuti 23 miljardi dollari suurune võlg Pariisi klubile. Võrdluseks, 2005. aastal oli laekumiste kogumaht Venemaa riigieelarvesse 180 miljardit dollarit.

Autor: Andrei Zaborski