Frippi 'Helimaastikud' viivad eemale argielust

Tallinna Pühavaimu kirikus oli 22. augustil võimalus kuulata maailmakuulsat heliloojat ja kitarristi, Robert Frippi. Fripp esitles oma sarja Soundscapes, helimaastikud, mis sooloprojektina väljendab tema muusikalisi rännakuid karjääri viimasel tosinaastal. Helimaastikke kuulama minnes ei tasu oodata kirglikke kitarrisoolosid ega kiiresti kätte saadavat, pakendatud ning letti pandud muusikateost.

Robert Frippi Helimaastike kuulamine eeldab võimet aega maha võtta ning hinnata aeglaselt ülesehitatud emotsionaalseid helipilte.

Ainuüksi Frippi Helimaastike kuulamine CDlt oli olnud intiimne kogemus.

Muusika, mis lülitab välja segajad ning jätab su üksi koos heliga, on tänapäeval harv nähtus. Helimaastike puhtusele lähedal on vaid vaikus, mida me paljud siiski kardame.

Kuulaja ei tohi aga karta seda, mis on temas sügaval sees ning seda, mis teda ümbritseb.

Ülesanne ei ole lihtne ning võib nõuda keskendumist, kuid kainuse ja selguse hetk, mida Helimaastikud pakuvad, on seda väärt.

Kõigi kolme osa jooksul vahetus edastatav emotsioon mitmeid kordi.

Teoste koondpealkirjast lähtudes lasin peas tekkida erinevatel maastikel. Udustest mägedest kuni võimsate avarusteni välja tekkinud pildid olid muutuvad, kuid autori viimse kummardusega ning aplausiga vermiti nad kokku pildiks universaalsest tsüklist, mis võiks iseloomustada nii päeva, aastaaega kui ka ilmaruumi dünaamikat.

Kontserdi lõpus ei suutnud ma kohe püsti tõusta ja koju minna, pidin end koguma, et tavalisse rütmi tagasi astuda. Kontrast oli tugev ka kontserdile jõudes. Olles just ennast liiklusummikust läbi pressinud ning kirikusse kiirustanud, tundsin esimeste rahulike ning puhaste helide kõlades, kuidas osa mu mõtteid justkui plahvatuslikult peas valla pääsesid.

Kindlasti pakkus paljudele esituse juures huvi just tehniline keerukus. Kõik helid vermis Robert Fripp muusikaks kitarriga, kuid ekslikult, vaid kuulates, võis arvata, et kord on tegemist viiuli, kella või hoopis mõne seninägematu instrumendiga. Lisaks kasutas ta keerulisi muusikatsükleid, millel ta korduda lasi.

Hämmastavatest efektidest ülesehitamise protsess nägi välja kui teaduslik katse. Robert Fripp ei olnud justkui üksi laval, tema kaaslaseks oli meetrikõrgune tehniliste seadete hunnik. Justkui seadistades teaduslikke instrumente, käsitles Fripp digitaalseid efektimasinaid ning otsekui häälestades keerulist masinavärki, ehitas ta üles palasid. Kulminatsioonid tundusid kui pärast pikka ja kannatlikku häälestamist resonantsini jõudmine.

Muusikuna on Robert Fripp tuntud ehk kõige rohkem seotuse tõttu bändiga King Crimson. Ansambel alustas tegevusega juba 60ndatel, kuid läks kordi ja kordi lahku ning tuli jälle taas kokku. King Crimsoni rännakute ajal oli Robert Fripp ainukeseks püsiliikmeks.

Frippi muusikalised rännakud viisid teda ka paljude kõrvalprojektide ja teiste huvitavate muusikute juurde. Tuntuimad nimed, kellega ta koostööd tegema on sattunud, on Brian Eno, Peter Gabriel, Daryl Hall, Phil Collins jpt. Juba esimesed kõrvalprojektid viisid teda kaugele tavalisest rokkmuusikast.