Ungru paruni vastuolusid täis elu

Heiki Haljasorg 25. august 2006, 00:00

Hiiumaa on suuruselt teine Eesti saar. Teda on võrreldud lendutõusva luigega, kelle pikk kael on suunatud avamere suunas. Hiiumaa nimi on tõenäoliselt tulnud sõnast "hiis", mis tähendab püha paika. Rootsi keeles öeldakse Hiiumaa kohta Dagö ehk Päevasaar. Veidraid jutte liigub seal paljude asjade kohta - Pühalepa härgade ja lepa, Suuremõisa lossi maa-aluste käikude, Kassari mõisa seakarjuse, Ristimäe ristide, Kaplimäe hommikuse suitsuvine, Rebastemäe laevakere, Andrusemäe laevakapteni haua, Näkimadalate suure musta merekoera, vägilase Leigeri, Prantsuse kuningatütre ja Unikivi kohta. Ja muidugi Ungru paruni kohta ...

Parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg sündis 5. augustil 1744. aastal Kambja kihelkonnas Vana-Kuuste mõisas Lõuna-Tartumaal. Tema isa Reinhold oli Eestimaa kubermangu maanõunik ning Tartumaal asuva Vana-Kuuste, tänapäeva Põlvamaal asuva Erastvere ja Läänemaal asuva Ungru mõisa omanik. Ottot kasvatati hernhuutlikus vaimus, mis tähendas seda, et tema kasvatuses rõhutati luterlikku kombekust ja kokkuhoidlikkust. Otto isa Reinhold oli hernhuutluse rajaja krahv Zinzendorfi isiklik sõber. Viimane oli muide rahaliselt suurelt abistanud 1739. aastal esmakordselt eesti keeles ilmunud piibli trükkimist.

18. sajandit tuntakse ajaloos ka valgustussajandi nime all, noor Otto puutus valgustusideedega kokku Leipzigi ülikoolis humanitaar- ja õigusteadust õppides. Ülikooliaastail tutvus ta hilisema Poola kuninga Stanislaus II Augustus Poniatowskiga, kes talle kammerhärra tiitli andis. Ülikooli lõpetamise järel astus Otto Hollandi mereväkke ning hiljem tegeles reisimise ja äriajamisega. 1772. aastal abiellus ta Magdalena Charlotte von der Pahleniga, kes oli Virumaal asuvate mõisate Palmse ja Aaspere omaniku tütar. Ühe versiooni järgi toimus kiire abiellumine seetõttu, et Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg ei soovinud sattuda Vene keisrinna Katariina II huviorbiiti, kes teatavasti polnud tuntud oma voorusliku elu poolest ning kelle mitte just väike kehakaal noormehes erilist vaimustust ei tekitanud.

Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg sai kolm poega ning pärast maailmas seiklemist jõudis ta Hiiumaale. 1781. aastal müüs krahv Karl Magnus Stenbock oma koolivennale parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile Ida-Hiiumaal asuva Kõrgessaare mõisa 55 000 rubla eest.

Kõrgessaare mõisa ostmisega sai Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg endale ühe tõsise lisakohustuse - hooldada Kõpu tuletorni. Tuletorni tipus pidi pimedatel öödel alati põlema lõkketuli, mis nõudis palju puid. 1792. aastal esitas Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg Vene valitsusele nõudmise katta tuletorniga seotud kulud, sest tuletorni ümbruses olevat puud otsas. Iga-aastaste kulude katteks nõudis Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg 5000 rubla. Kuna riigikassa oli nõus ainult 3000 rubla eraldama, siis ta kaebas otsuse edasi ja senat kinnitas lõpuks tema palutud summa.

Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergil oli unistus olla kogu Hiiumaa peremees ehk nagu vanasti Jakob De la Gardie. Stenbockid olid juba loovutanud müügi teel Kõrgessaare, Lauka, Kõpu ja Isabella mõisa. Süües kasvab isu! Nüüd sirutas Otto käe Suuremõisa lossi järele. Krahv Jakob Pontus Stenbocki sagedased reisid Peterburi, majaehitus Toompeal (seda hoonet tunneme tänapäeval vabariigi valitsuse residentsina) ja luksuslik elulaad olid viinud ta majanduslikesse raskustesse. See andiski Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile hea võimaluse Suuremõisa lossi endale saamiseks.

Kirjanik Mihkel Aitsam on oma pool-ilukirjanduslikus raamatus "Hiiu lossist - Siberisse" esitanud oma versiooni, kuidas Suuremõisa loss 1796. aastal omanikku vahetas. Jakob Pontus Stenbock olevat ennast sulgenud tornmajja ning Ottol polevat jäänud muud üle, kui süüdata kaasatoodud haokubud ja põhk tornmaja ümber ja Stenbock tornist alla suitsutada, et ikka Suuremõisa lossi omanikuks saada. Majast väljas, vahetas Stenbock Suuremõisa ja selle karjamõisad Ungern-Sternbergi Uuemõisa vastu ja sai 30 000 rubla peale. Nii sai Ottost peaaegu kogu Hiiumaa omanik. Ainult Kassari, Emmaste ja Orjaku ei kuulunud talle.

Suuremõisa lossi laskis 1755-1761. aastail ehitada Ebba Margaretha Stenbock, kes oli Rootsi päritolu aadliku Jakob de la Gardie järeltulija. Hilisbarokkstiilis hoones on 64 tuba. Kabinet, magamistuba ja garderoob asusid lossi paremas tiivas ning aadlipereliikmete toad vasakus tiivas. Tiibhoones elasid valitseja (majandusjuhataja) ja kirjutaja ning keldris teenijad. Ülemisele korrusele viis esinduslik tammepuust trepp, mida mööda kõndides jõuti võõrastetubadesse ja salongidesse.

Parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi magamistoas voodi kohal olevat rippunud suur merekompass ja kabinetti valvanud kaks verekoera. Proua magamistuppa pääses ka läbi seinakappi peidetud ukse. Lossi pööningul on kahekordne lagi, kuhu Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg olevat peitnud laevadelt röövitud varandusi. Räägitakse, et Suuremõisa lossil olnud kaks maa-alust käiku. Üks neist viis Pühalepa kiriku alla ja teine Ussikeldrisse Suuremõisa jõe ääres.

Lossis pidavat kummitama. Pimedatel suveöödel korraldatavad ekskursioonid on lossi külastajate hulgas populaarsed, ehkki hiidlasest ajaloolase Ants Rebase arvates on kummituslugude puhul võimalik, et ka tuul ja tuvid neisse oma osa on andnud.

Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi vanim poeg, kaardiväe kapten Otto Dietrich Gustav elas Peterburis. Vene riigi pealinnas elamine oli seotud suurte kuludega. Kokkuhoidlikule parunile ei meeldinud poja luksuslik eluviis ning ta kutsus poja koju ja käskis ohvitserielule lõpu teha. Isa ja poja vahel tekkis tüli. Mihkel Aitsami järgi heitis isa pojale ette, et too ei võtnud laeva päästmise eest tasu, vaid aitas sellel madalikult lahti sõita ja laskis niisama minema. Poeg aga ütles, et varandust on ju piisavalt ning et isa lõpetaks laevade riisumise, vihjates laeva Louisa Carolina "päästetööde" pärast tekkinud kaebustele. Isa oli solvunud ja lubas poja pärandusest ilma jätta, mispeale poeg lahkus. Korraga kostis teisest toast püssipauk - Gustav oli end tapnud. Isa Otto tormas sinna, põlvitas, kahetses ja palus andestust.

Oma poja Gustavi mäletuseks rajas ta senise 1627. aastast pärineva Reigi puukiriku asemele kivikiriku. Kiriku ehitamist alustati 1800. aastal ja lõpetati 1802. Torni tippu pandi liilia, mis on Ungern-Sternbergi vapilill, ja kirikus on nähtud paralleele laevaarhitektuuriga. Ehk kinnitab see pärimust, et Noa laevale olevat salaja end ära peitnud kaks meest. Ühele, kes palus luba laevale jääda, oli Noa öelnud "Ungern", mis tähendas, et ta vastumeelselt talub sellist käitumist, ja teisele "Uexküll" - see tähendab, et ühest juba küll. Niimoodi olevat alguse saanud kaks tuntud baltisaksa suguvõsa - Ungern-Sternbergide ja Uexküllide suguvõsa.

1802. aastal tappis Suuremõisa lossi kabinetis Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg rootslasest laevakapteni Karl Johannes Malmi, keda parun süüdistas oma laeva Brig Moriani kasutamises isikliku kasu saamise eesmärgil, kuna laev oli kauem merel, kui lubatud. Mihkel Aitsami järgi alustas löömist parun, kes kasutas piitsa. Kapten Malm aga olevat talle tooliga pähe virutanud. Parun üritas laevakaptenit kägistada, kuid Malm haaras pussi. Nii ei jäänud parunil muud üle, kui visata suletud kabineti võtmed selja taha nurka ja haarata pistoda. Põrandale tekkisid vereplekid. Tugevam parun surus kaptenile pistoda kaelale ja nii leidis Malm oma otsa. Seda kõike nägi lukuaugust pealt jooksupoiss Kustas.

1802. aastal langetas keiserlik Eestimaa ülemmaakohus otsuse, mille järgi Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg tunnistati süüdi Rootsi laeva Louisa Carolina päästetööde eest üleliigse tasu võtmises. Parun aga ei jäänud selle otsusega rahule. Ta saatis palvekirja Aleksander I-le.

Kuna kuritegu oli aset leidnud Paul I ajal, siis vabastati Otto karistusest, kuna Aleksander I oli troonile astudes kirjutanud alla amnestiamanifestile. Aga pärast kapten Malmi tapmist tuli Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergil uuesti kohtu ees seista.

Kohtupidamine toimus Eestimaa ülemmaakohtus ja seda juhtis parun Otto vihavaenlane krahv Jakob Pontus Stenbock. Süüdistus seisnes kapten Malmi tapmises, Louisa Carolina pealt vara riisumises, ooberst Knorringi laeva põletamiseks käsu andmises, kapten Lunau laevalt Die Hoffnung kaupade varguses, postiluubi uputamises ja kaupade merreloopimiseks käsu andmises, velsker Baumanni mürgitamise katses, laeva Svjatoi Nikolai uputamiseks käsuandmises ja osa raualaadungi omandamises laevalt Juliana. Kohus otsustas Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi kapten Malmi peksmise ja tapmise eest eluajaks vanglasse saata, kohustada teda maksma kapten Malmi lesele iga aasta 300 rubla pensioni ja võtta temalt aadliseisus, ilma et selle tagajärjed langeksid ta perekonna peale. 1804. aastal kinnitas Aleksander I süüdimõistva otsuse sõnadega: "Olgu nii. Aleksander."

Lähedaste ja sugulaste mitmekordsete ja tungivate palvete peale asendati eluaegne vanglakaristus eluaegse sundasumisega Siberisse. Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg suri Siberis Tobolskis 3. augustil 1811. aastal 67 aasta vanuselt.

Rahvapärimus räägib, et Kõrgessaare mõisa põllu taga karjamaal asuv kolme meetri kõrgune kivi on Ungru paruni kolme puuritud auguga väärtuletorn. Selle otsas olevat tehtud lõkketuld, mis meelitas laevu madalikule. Kuidas on selle ja teiste pärimustega, mis käivad Ungru paruni kohta? Kus algab tõde ja lõpeb väljamõeldis?

Ajaloolane ja Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo räägib: "Tõsielu ja pärimused, luiskelood, fantaasia ja kirjandus põimuvad üheks ilusaks segapudruks ja võib-olla neid ei peagi lahutama. Siin saavad legendid tegeliku eluga kokku. Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg oli laevade röövija, varanduse peitja, ärimees, Hiiumaa edendaja ja teiste mõisnike vihaalune, sest ta oskas hästi lepinguid teha. Ei löönud ta alati meremehi maha. Suurema kasu sai ta siiski äritehingute kaudu, mitte tappes. Ta luges väga palju ja joonistas hästi. Tal olid suursugused tuttavad. Otto teadis, mis maailmas sünnib. See oli dramaatiline hetk Suuremõisa lossi kabinetis, kui kapten Malm tapeti, mis paruni elus kõik muutis. Suur osa oli kapten Malmil endalgi selles, et käsikähmlus sellise lõpu leidis. Väidetavasti peitis Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg varandused Suuremõisa pööningule, lagede peale, mis olid just selle jaoks ehitatud. Mõisauurijad väidavad, et see on ilus vale. Siiski, mõisa ehituskonstruktsioon jätab sellise võimaluse. Ei saa öelda, et kunagi pole sinna midagi pandud, aga samas ei saa ka öelda, et vahelaed oleksid spetsiaalselt selleks ehitatud. Ma ei taha neid müüte kummutada. Kui keegi tahab neid uskuda, siis tuleb sedagi meeles pidada, et Suuremõisa lossi ehitas siiski malbe krahvinna Ebba Margaretha Stenbock oma kümne lapse jaoks."

Fotod: Meeli Küttim

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:18
Otsi:

Ava täpsem otsing