Eestlane eelistab toidulauale kodumaal võrsunud põllusaadusi

Toiduainetetööstused suhtuvad kodumaise tooraine olulisusse kahetiselt. Ühed peavad seda oluliseks tarbijat mõjutavaks teguriks ostuotsuse tegemisel, teised hindavad seda vähemtähtsaks.

Kolmandikku kohalikust pagaritoodete turust valdav Leibur nimetab enda toimimispõhimõtteks just asjaolu, et toorainet ostetakse võimalikult palju Eestist. Leiburi tegevdirektor Ants Promann peab oluliseks välja kujunenud pikaajalist koostööd Eesti paremate põllumajandustootjatega. Leiburi põhitooraine - rukkijahu - tuleb kõik Eestist. Nisujahu ostetakse osaliselt sisse Lätist.

"Eestist ostame kogu oma punase ja valge linnase, pärmi, suhkru, taimeõli, linnasesiirupi, mitmesugused seemned ja kaerahelbed. Otse Eesti talumeestelt ostame köömned ja riivitud porgandi," räägib Promann.

Promanni sõnul peab ettevõte kandma hoolt ka selle eest, et kasutatav tooraine oleks GMO-vaba. Imporditava tooraine sisseveokvoodid ja aktsiis Leiburit Promanni sõnul ei mõjuta, kuna kõik partnerid asuvad Euroopa Liidus.

Promann ei usu, et ainult tooraine päritolu tarbijale otsustava tähtsusega on.

"Kuna Eesti oma geograafilise asendi tõttu ei ole soodne kõikide meile vajalike toorainete kasvatamiseks, siis on loomulik, et see, mida Eestis ei kasvatata, ostetakse sisse sealt, kus kasvuks on parimad tingimused," räägib Promann.

Lõunamaa päikeses küpsenud päevalilleseemned on Promanni arvates samuti parema maitsega. Lisaks teadmisele, et leib on küpsetatud Eesti rukkist, peab Ants Promann tarbija jaoks väga oluliseks leiva värskust ja maitset.

Tallinna lähistel Jüris tegutseva ASi Uvic tootevalikus leiab sadakond nimetust. Ettevõtte toorainest peamine osa tuleb väljastpoolt Eestit. Imporditav tooraine pärineb Poolast, Belgiast, Itaaliast, Venemaalt ja Lätist.

Tooraine importimisel Uvic erilisi ebamugavusi ega takistusi ei näe ning tooraine hankimise põhjuseks väljastpoolt Eestit peab ettevõte esiteks sama tooraine kõrget hinda Eestis ning teiseks asjaolu, et osa tooraineid ei ole Eestist lihtsalt piisavas koguses saada.

Eestis maksab liha palju rohkem kui näiteks Poolas. Samuti on Eestis kasvatatud sibul Lätist imporditavast oluliselt kallim, selgitatakse Uvicist. Siiski peab ettevõte kodumaise päritoluga toorainet tarbija jaoks väga oluliseks ning seetõttu on lähiplaanides ka oma sealiha toorainebaasi soetamine Eestis.

Ka kodumaised piimatoodete tootjad peavad kohalikku kvaliteetset toorainet eelistatuimaks.

Piimanduskontserni Tere ostudirektori Ivo Lätti sõnul tuleb ettevõtte põhitooraine - toorpiim - 100% Eestist. Tooraine impordi põhjuseks on Lätti sõnul reeglina see, et Eestis vastav tooraine puudub.

Kvaliteetset ja kodumaist toorainet peab esmatähtsaks ka Valio Eesti, kinnitatakse ettevõttest.

Paljassaare Kalatööstuse juhatuse esimehe Mauno Leppiku sõnul tuleb nende ettevõtte toodangu kalatoore peaaegu kogu ulatuses väljastpoolt sisse osta. Leppiku kinnitusel kasutatakse ka Eesti kalurite püütud kilu ja räime, aga selle osakaal jääb alla ühe protsendi kogu toormest.

Tooraine importimise peamiseks põhjuseks nimetab Leppik kodumaise tooraine puudumise, kuna Balti meres ei ela tursalisi. Paljassaare Kalatööstuse peamine toore on just valgelihalised väherasvased tursalised.

Teine põhjus on Leppiku sõnul tooraine hind. Näiteks Eestis püütud ahven ja koha, mida saaks kasutada, on kallid. Tähtsuselt kolmandaks põhjuseks ütleb Leppik olevat Eesti vetest püütud kala niru kvaliteedi.

"Balti mere kilu ja räim on väikesed, püügihooaeg lühike ning kala kvaliteet halveneb oluliselt juba lühikese seismise ning transportimise jooksul," räägib Leppik.

Kuigi ettevõte impordib kala ka euroliidu välistest kolmandatest riikidest, siis lisaks tolli- ja veterinaarprotseduuridele Leppik olulisi ebamugavusi selles ei näe. Olulisemaks takistuseks peab ta impordi ettemakstava käibemaksu külmutamist ning Euroopa Liidu kehtestatud väljaveokvoote, mille täitumisel tuleb hakata tasuma tollimakse.

Saku Õlletehase ostujuhi Ave Salupuu sõnul hangib ettevõte olulisema osa toorainest Taanist ja Saksamaalt. Kodumaise tooraine osakaal Saku Õlletehases on umbes kolm protsenti ning selle moodustab piiritus ja kuigipalju ka vein. Aktsiisimäärad ettevõtet tooraine importimisel oluliselt ei mõjuta ning peamine importimise põhjus on ostujuhi hinnangul kodumaise tooraine puudumine.

Statistikaameti andmetel imporditi 2005. aastal Eestisse põllumajandussaadusi peamiselt Soomest, Leedust, Saksamaalt, Lätist ja Hollandist.

Põhilised impordiartiklid väärtuse järgi olid liha ja söödavad rupskid, piiritusjoogid, kalad ja vähilaadsed, naturaalne kohv ja kohviasendajad, suhkur, viinamarjaveinid ning šokolaad jm kakaod sisaldavad tooted.

Statistikaametil pole eraldi andmeid selle kohta, kui palju imporditavatest põllumajandussaadustest kasutatakse toiduainetööstustes tootmiseks, kui palju toodangust läheb otse müüki ja kui palju veetakse piiri taha.

Statistikaameti pressiesindaja Anu Otsa sõnul on toiduainetööstused niigi koormatud ning neilt veel eraldi statistikat tooraine päritolu kohta nõuda oleks selge liig.

Autor: Mereli Kivi