Säästlik Hiina, pillav USA

Robert J. Shiller 31. august 2006, 00:00

Säästmise tase on kõigist suurematest riikidest Hiinas kõrgeim. Hiina nii riiklikke kui ka erasääste hõlmav protsent SKPst, mida kohe ei tarbita, on umbes 50. USAs on säästmise määr aga suurimatest riikidest madalaim - umbes 10% SKPst. Peaaegu kõik riigid jäävad nende kahe äärmuse vahele.

Erinevus säästmise määrades on väga oluline ja see peab olema peamine põhjus, miks Hiina majanduskasvu tase on praegu kuus protsenti kõrgem kui USA oma. Kui inimesed säästavad poole oma sissetulekust, on nende investeeringutel potentsiaali majandus kiirel tempol liikuma panna.

Erinevus Hiina ja USA säästmismäärades ei ole täppisteadus. Mõned mudelid on riigiti silmnähtavad. Naftariigid kalduvad palju säästma. Tõsiste sisekriiside või -konfliktidega riigid kalduvad vähe säästma. Kumbki neist mudelitest ei ütle meile aga midagi erinevuste kohta USA ja Hiina vahel.

Osaliselt võivad Hiina kõrged säästmismäärad alates 1980ndate algusest tuleneda üldsuse usalduse vähenemisest tervishoidu, pensionitesse ja haridusse ning nõrgenenud usust tööga tagatusse. Ometi tunduvad samad asjaolud toimivat samas suunas ka USAs.

Harjumused selgitavad Hiina säästmistaset ilmselt paremini. Kui sissetulekud kasvavad kiiresti nagu Hiinas, on hõlpsam säästa, kuna inimesed ei ole veel kõrgema elustandardiga harjunud ja neil ei ole eriti midagi selle vastu, kui nad peavad veel pisut madalamat elatustaset kannatama. Samuti kuulavad nad valitsust, mis julgustab rohkem säästma.

Näiteks algas tõusev trend säästmises Hiinas umbes samal ajal, kui 1979. a viidi ellu ühe lapse poliitikat. See takistas sündivuse uut tõusu pärast kultuurirevolutsiooni 1966-1976. Hiljutine Nobeli laureaat Franco Modigliani väitis oma viimases avaldatud töös 2004. a, et see demograafiline muutus selgitab paljuski säästmise tõusu, kuna Hiina asendas investeeringud lastesse investeeringutega kapitali.

Sissetulekute kasv ja demograafia ei selgita siiski kõike. Kõrgete säästude ja kiire majanduskasvu nõiaring toimib Hiinas ju palju jõulisemalt kui teistes arenguriikides, kus sissetulekud tõusevad ja sündivus langeb. See paneb arvama, et Hiina ja USA säästmise määrade vahel on teisi, sügavamaid asjaolusid, mis peegeldavad erinevat elukogemust.

Hiinlased usaldavad oma valitsust rohkem, kuigi nad oma juhte ei vali. Vastavalt hiljutistele maailma väärtushinnangute uuringutele väljendas 96,7% hiinlastest usaldust oma valitsuse vastu, võrreldes kõigest 37,3% ameeriklastega. Samuti arvas 83,5% hiinlastest, et nende riik toimib pigem kõigi inimeste kui mõne suure huvirühma jaoks, kusjuures ainult 36,7% ameeriklastest arvas sama oma riigi kohta. Suhteliselt kõrge usaldusega suudavad Hiina valitsus ja ettevõtted seadustada ja ellu viia ranget poliitikat, mis soodustab säästmist ja majanduskasvu.

Lisaks mõistavad hiinlased ja ameeriklased väga erinevalt mõlemas riigis kasvavat majanduslikku ebavõrdsust. USAs, "kõigi võimaluste maal", on vaene olemise häbi talumatu ja kultuuriressurss selliste inimeste enesehinnangu säilitamiseks puudub. Eriti, kui riik tervikuna on nii edukas. Mahajääjad rabelevad, et oma mainet säästa, tarbides näilise edu säilitamiseks. Samas need, kes madalast majanduslikust staatusest tõusevad, naudivad oma värsket jõukust, demonstreerides silmatorkavalt isiklikku tarbimist.

Vastupidi sellele näevad vaesed inimesed Hiinas enamasti oma isiklikku olukorda kui üleminekunähtust. Inimesed mäletavad veel kultuurirevolutsiooni ja näevad end ellujäänutena ühises traumaatilises kogemuses, toetades kollektiivse ohvri toomist, et riik uuesti üles ehitada. Hiinas ei ole piinlik olla vaene, kui arvatakse, et lapsed või lapselapsed saavad olema jõukad ja edukad. Nagu sõjajärgsel Saksamaalgi, on uhkuse asi tulla raske tööga välja keerulisest üleminekuperioodist.

USAs on sissetulek hämar saladus, mida ei pruugita avaldada isegi oma abikaasale. Hiinas räägivad inimesed üksteisele, kui palju nad teenivad, suhteliselt muretult. Eriti Hiina külades on inimesed kursis, kuidas nende naabritel läheb. Silmatorkav tarbimine muutub vähetähtsaks, kui inimesed sinu sissetulekut juba teavad.

Muidugi tarbib Hiina järjest enam uhkeid autosid ja disainerirõivaid, kuid tarbimise avalikkusele demonstreerimises on palju vähem lõbu. Palju eredam on inimeste meeltes teadmine, et nad saavad lapselastele ühel päeval rääkida oma majanduslikust kangelaslikkusest.

Hiina säästab järgnevatel aastatel tõenäoliselt rohkem kui USA. Kui aga uus põlvkond Hiinas ohjad enda kätte saab, siis see muutub. Tänapäeva lapsed ei näe raskustel, mida Hiina on kogenud, mõtet. Kui see muutus toimub, siis hääbub tohutu valmidus säästa.

Copyright: Project Syndicate, 2006.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:13
Otsi:

Ava täpsem otsing