Isamaa on ohus - ja Jaak Aaviksoo tema päästja?

Äripäeva arvates aitab Jaak Aaviksoo tulek tugevasti Isamaaliidu ja Res Publica aktsiaid tõsta, mis on vajalik Savisaare-Reiljani tandemile vastuseismiseks.

Savisaare ja Reiljani ühise keele leidmine presidendivalimistel oli Eesti progressiivsetele jõududele tõsine ohusignaal, punaste lampide süttimine armatuurlaual.

Kui valimiskogus valitakse Arnold Rüütel presidendiks, mis on vägagi tõenäoline, siis tuleb seda tunnistada kui vasakpoolsete võitu. Sealtmaalt jääb tegelikult väga vähe aega Riigikogu valimisteni, mistõttu paremjõududel on viimane aeg konsolideeruda.

Jaak Aaviksoo asumine valimisnimekirjade etteotsa ei pane muutma veendunud Keskerakonna ja Rahvaliidu toetajate meelt. Küll aga tugevdab paremjõudude positsiooni valimisurnide juures - nende seas, kes pole oma eelistust veel kujundanud, kummale poole sedelike lasta.

Paljud valivad teda kui tuntud ja hea renomeega, veidi isepäist inimest, mitte kui partei sõdurit. (Laitmatut, aga masendavat parteidistsipliini saime hiljuti piisavalt näha.) Ootamatult sirgjooneline on Aaviksoo soov saada ühenderakonna peaministrikandidaadiks. Sedavõrd sirgjooneline, et isegi Mart Laar asus kiiresti tegutsema, et teda täielikult eemale ei trügitaks.

Aaviksoo tulemine võib väliselt meenutada Partsi-tegemise kordust: priuh-prauh riigiametist erakonna esinumbriks ja pärast valimisi peaministriks. Partsi ja Res Publica toetus oli võimas alguses, kuid läks valitsuse juhterakonnana (juhtoinana?) kogu aeg allamäge. Kas sama stsenaarium rahuldaks Aaviksood? Kuid kas ajalugu üldse korduks?

Kordub niipalju, et Aaviksoo on "toonud" suurde poliitikasse ühenderakonna Res Publica ja Veskimägi tiib. Ei kordu ses mõttes, et Juhan Parts toetab hoopis Mart Laari.

Ei tohiks korduda ka ses mõttes, et kui Juhan Parts oli poliitikas täiesti kogenematu, siis Aaviksoo on olnud kaks aastat parteitu minister: novembrist 1995 kultuuri- ja haridusminister Tiit Vähi valitsuses ja edasi haridusminister nii Vähi kui ka Mart Siimanni valitsuses (novembrini 1997). Seega poliitilist pagasit Aaviksool siiski on. Hoiame pöialt, et ei tekiks Aaviksoo-Laari rivaliteeti ühenderakonna tipus, samuti Veskimägi-Partsi oma, seda Savisaar-Reiljan ainult ootaksid. Ja valija oleks segaduses.

Kuivõrd Mart Laar on kinnitanud, et ta ei soovi peaministriks, siis peaks ühenderakond võimaldama rohelise laine persoonile, kes just soovib saada peaministriks. Aaviksoo pluss on veel see, et n-ö väljastpoolt tulnuna ei lähe ta juhtima eraldi Isamaaliitu või Res Publicat.

On spekuleeritud, et Tartu Ülikool ei valikski Aaviksood uuesti rektoriks, mis postil on ta olnud juunist 1998. Veidi kannatada sai Aaviksoo imago ka presidendivalimiste avavoorudes. Sellisel juhul on tõesti õigem ise aktiivsust üles näidata kui varumeeste pingile sattuda.

Saaks juba nende kuhtunud presidendivalimistega ühele poole - vähemasti Riigikogu valimistes on tunda värskeid tuuli.

Autor: ÄP