Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Terroristliku internatsionaali viha alla võime jääda meiegi

Raivo Vare 15. september 2006, 00:00

Esmaspäevased lehed ja saated olid täis lugusid viis aastat tagasi modernset maailma vapustanud terrori suurrünnakust. Väga paljude arvates 11. septembril 2001 maailm muutus. Tahaks, aga kahjuks ei saa sellega mitte nõustuda. See maailm, mida me tundsime enne, pöördus. Miski ei ole enam endine - ei lennureisimine ega maailma metropolide rahvarohketes kohtades liikumine. Käivitunud on igasse eraelulisse varjunurka jõudvast "vanema venna" globaalsest järelevalvest indiviidi üle. Kadunud on paiguti midagi imetabaselt lihtsat - avatud turvalise maailma tunnetus. Ja seda just siis, kui meie siin Euroopa kirdenurgas, pärast aastakümneid raudset eesriiet, oleme sellesse ihaldatud vabasse maailma välja murdnud...

Maailma suurvõimu - USA - globaalselt initsieeritud militaarsed ja julgeolekumeetmed on küll hoidnud ära hulga uusi hirmuäratavaid terroriakte, kuid teinud paljude inimeste elu ebamugavamaks ja mingist ohutundest kantuks. See aga tähendab stressi eelkõige arenenud põhjapoolsete riikide elanikele. Kuigi, tõele au andes, tuleb ilmselt tõdeda, et senise turvalisuse ja avatusega harjunud läänemaailma kodanikele on uue olukorraga ilmselt isegi raskem harjuda kui meil, kes me tuleme veel hiljuti meid rõhunud süsteemist.

Uue aja märgid on kahtlustamine, hirm ja ebakindlus tuleviku ees. Kahtlustatakse igaüht, kes on teistsugune; iga eset, mis on jäänud kuhugi avalikku kohta järelevalveta. Negatiivsed emotsioonid pole sobiv foon loovale ülesehitustööle ja tasakaalukale arengule. Sotsiaalpsühholoogid peaks seda analüüsima, aga tundub, et inimeste ebakindlus on majanduslikus mõttes transformeerunud ohjeldamatuks tarbimiseks stiilis "tahan kohe täna, sest ma ei tea, mida toob homme". Sisetarbimise kasvu mõju ei saa olla igavene, samas me veel ei tea, kas see kehtib ka sõjatööstusliku arenguspiraali uue keeru mõju kohta. Võib-olla selles vallas toimuv annab teaduslik-tehnilise progressi läbi hoopis enam maailmamajanduse arenguks. Kuid seda eelkõige taas arenenud suurriikides. Ning arenenud põhjapoolsed riigid ja ühiskonnad hakkavad sulguma muu maailma eest. Teisele ja eriti kolmandale maailmale tähendab see kõik täiendavaid piiranguid ja distantseerimist esimesest maailmast, mis nende maailmade elanikele ja majandusele küll positiivset mõju ei avalda.

Ilmne on aga uue terrorivastase sõjaajastu mõju globaliseerumisele ning energeetikale. Globaalne terrorisõda tekitab kiusatuse seda pidada eelkõige energiavarustuse ja transpordi infrastruktuuril ning liikluse suurtes sõlmpunktides või transpordivahendites, kus terroristide soovitud mõju rünnakutest on suurim võimalikest. Seega muutuvad nõuded infrastruktuuriobjektide ja transpordivahendite, nt lennukite ja ookeanireisilaevade turvalisuse suhtes. Eriti kõrgeid turvalisuse nõudeid aga on vaja järgida tuumajaamade suhtes, mida meie piirkonnas on küllalt. Karmistunud on turvanõuded kaubavoogude töötlemises, mis on ju ka Eesti majanduse üks eduloo osa.

Kaasnähtusena uus ajastu tugevdab nende riikide positsioone rahvusvahelises tööjaotuses ja eriti globaalpoliitikas, keda arenenud lääneriigid vaatlevad kui ohutumat alternatiivi lõõmava Lähis-Ida energiakandjatele. Eelkõige käib see Venemaa kohta, kes naudib seda positsiooni ja laiendab oma majanduslikku ja selle kaudu ka poliitilist mõju.

Terrorismivastased meetmed paratamatult pärsivad inimeste ja kaupade liikumist ning seeläbi ka maailmamajandust. Sellisena mõjutavad nad ka Eesti kui avatud majandusega riigi arengut - meie tahtest sõltumatult. Samas just suhteliselt turvalises ja sõjaka islamiradikalismi mõjule mittesobivas Põhja-Euroopas on veel säilinud teatud ohutuse tunne nii elanikele, turistidele kui ka äriinimestele teistest arenenud maadest. See annab lootust, et nad panustavad senisest enam just meie maailmanurga majandusse. Turismis on seda juba natuke märgata.

Kuid pole ka põhjust olla liiga enesekindel. Terroristliku internatsionaali viha kutsuvad esile kõik riigid, kes ei allu selle diktaadile. Siia hulka kuuluvad kõik antiterroristliku alliansi liikmesriigid, sh Eesti. Ning just väikese turvapotentsiaali ja muretuvõitu suhtumisega riigi ründamine võib olla oma kerguses suur ahvatlus mõnele terrorirühmitusele, kel nt on vähe ressursse, kuid suur ego ja tahtmine end "pauguga" maailmale teadvustada. Tuleb hoolitseda oma siseturvalisuse ja päästevõimekuse eest paremini kui seni ning tugevalt pöialt hoida meie meestele, kes Afgaani ja Iraagi eesliinil iga päev oma eluga riskivad.

Kas me võime loota, et see maailmasõda meid ei puuduta üldse? Ei saa. Ning kiiret võitu selles sõjas loota pole - põhjustel, millest nii hästi kirjutas 11.09.2006 Postimehes Sven Mikser või näitas 10.09.2006 film Kanal 2-s Saksamaa terrorirakukesest ja selle algselt teadmistejanuste ja isegi modernsete tudengitest liikmete šahhiidideks kujunemise teest. Just noorte vihaste meeste rahulolematus läänemaailma suhtumisega nende usku ja kultuuri ning ajaloolis-kultuurilise taustaga kättemaksuiha viib olukorrani, kus intelligentsed ja tihti just nendes samades arenenud riikides sündinud ja kasvanud mehed (kaheldamatult varem või hiljem ka naised) lähevad purustavasse vabasurma, püüdes kaasa haarata nii palju süütuid inimesi kui võimalik.

Jumal kaitsku Maarjamaad, aga ka ise peame hoolitsema. Muretu oleskelu aeg on möödas. Kriisidest väljuvad võitjana tugevamad. Kas me suudame olla nende hulgas?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:16
Otsi:

Ava täpsem otsing