Tasakaalukas Sildmäe võtab vahel riske

"Kui Lennart Meri oli välisminister, lubas ta Helmut Kohlile, et ei joo šampust, kuni Eesti pole vaba. Vastuvõttudel pakuti Merile ikka šampust, kuid Palace'is pakuti talle valget veini," räägib Sildmäe. Väike detail iseloomustab hästi meest, kes kaheksakümnendate lõpus alustas Palace'i hotelli rekonstrueerimise projektiga, mis oli üks esimestest Nõukogude Liidus tegutsemiseks loa saanud välisosalusega ettevõtmistest.

Hotellide Scandic Palace ja Scandic St.Barbara juhataja Kadi Saluoks ja Scandic Rannahotelli juhataja Arne Kalbus märgivad, et Sildmäel on silma detailidele. "Toomas on nõuandja, ta juhib tähelepanu pisiasjadele. Näiteks on toidu puhul väga tähtis, kuidas seda serveerida," iseloomustab Kalbus endist ülemust. Kui ta võrdleb, kui palju Toomas on välismaal käinud ja kui palju tema, siis silmaring ja kogemused on Toomasel kindlasti suuremad.

Kadi Saluoks sõnab, et Sildmäe usaldab meeskonda ning võtab kõiki võrdsete partneritena.

"Edu aluseks ongi inimeste ärakuulamine. Ka kõige rumalamas jutus võib tera sees olla," teab Sildmäe. Mehe sõnul on elus kuidagi nii juhtunud, et ta on sattunud endast vanemate seltskonda. "Kooli läksin kuueaastaselt, ülikooli lõpetasin 21aastasena. Ka alluvad on olnud tihti minust tunduvalt vanemad."

Klassivend Margus Hanson meenutab, et Toomas oli klassis teistest noorem ning kasvult väiksem, kuid suusatreenerist ema pojana oli ta kooli ajal kõva suusataja.

Toomase isa Ilo Sildmäe oli aastaid Tartu Ülikooli prorektor, keda mäletatakse kui ranget ja otsekohest inimest.

Toomasega samal tänaval elanud Hansoni sõnul oli isa mõju ka tunda. "Nii mõndagi nähtust, mida peeti tavaliseks, Toomase isa ei soosinud. Näiteks teksapükste kandmist."

Sildmäe, kes lähedastest rääkides jääb napisõnaliseks, tunnistab telefonitorusse, muie hääles, et oli jah teksadega selline lugu. Telefonitorusse seetõttu, et ta on sel nädalal rändamas kusagil Euroopas, nagu ta ütleb.

Küll räägib ta meelsasti oma hobidest. Lapsepõlvest on ta kaasa saanud huvi kunsti vastu. Sildmäe kunstikogus on esikohal Eesti graafika, eelkõige Viiralti tööd.

Teiseks hobiks on isa kõrvalt alguse saanud jahilkäimine. Esimesed jahiretked jäävad ülikooli aega.

"Suurtel poistel suured mänguasjad," sõnab Sildmäe, kui viin jutu tema kirele autode ja tehnikaspordi vastu.

"Ministrite Nõukogu autobaasi juures tegutses ralliklubi ERF-Mobile, mille esindajaks mind kaubeldi. Ühel hetkel hakkasin Andres Pästlase kaardilugejaks. Tulime Ladaga Eesti meistriks ja ka Baltimaade karikavõitjaks."

Sildmäele, kes on kolmteist aastat pidanud Eesti Autospordiliidu presidendi ametit, tuli 1996. aastal uus rallisõidutuhin peale, kui ta hakkas Margus Murakase kaardilugejaks. Mitu aastat kestnud eduka koostöö jooksul tehti ilusaid sõite, kuid hiljem Sildmäe loobus. Põhjuseks tütre sünd ja ajanappus. "Eesti meistrivõistluste tasemel sõitmine nõuab aastas viis kuni kuus nädalat aega," märgib ta.

"Toomas Sildmäe ja rallisõit - ma ise arvan nii, et seal on olulisem tema kirg autode ja tehnikaspordi vastu kui soov riski kohata," arvab vandeadvokaat Toomas Vaher, kes esindas Finest Hotel Groupi Palace'i hoone tagastamisega seotud kohtuvaidlustes.

See, et Sildmäe riske ei otsi, ei tähenda seda, et ta neid ei võtaks.

Vaher räägib, et Palace'i hoone vaidlus oli kõik üks suur risk, lõpplahendus tuli üsna üle noatera. "Olukordades, kus juriidiliselt olime üsna kehvas olukorras, ei loobunud Sildmäe kunagi täispanga peale minekust, kuna oli veendunud, et õigus on vähemalt moraalselt meie poolel," meenutab Vaher.

Kümmekond aastat kestnud vaidlus oli kivina kaelas nii Sildmäel kui ka advokaadil.

"Me ei saa kunagi teada, kui palju muid häid ideid jäi selle tõttu tegemata, et tohutu hulk mõtteenergiat kulus Palace'i kohtuvaidluse juriidiliste ja taktikaliste käikude peale," tõdeb Vaher. Mõtteenergia kulutamine kandis aga vilja, sest vastaspoolt esindanud vandeadvokaat Viktor Kaasiku suutsid nad seljatada. "Loomulikult oli Toomasel väga hea meel, kuid ta oli ka võiduks valmistunud - ilmus välja ilusas, kuid tolmunud karbis Dom Pérignon, mis kandis sümboolset, vaidluste alguse aastaarvu," vastab Vaher küsimusele, kuidas Sildmäe võidule reageeris.

Poliitikasse Sildmäe ei kipu. Olles küll juba viis aastat Res Publica lihtliige, ütleb ta, et on oma nekrutiaasta Eesti riigi heaks ära teeninud. Sellega peab ta silmas aastaid 1993-1994, mil ta oli majandusminister.

Toonane peaminister Mart Laar tunnustab Sildmäed: "Toomas sai oma tööga hästi hakkama. Ta pani ministeeriumis puhuma uued tuuled ning tegelikult pani aluse tänasele ministeeriumile. Majandusministrina toetas ta radikaalseid turumajanduslikke reforme, tema hoiakutest oli mulle peaministrina tuge. See ei tähenda loomulikult, et me igas asjas ühel arvamusel olime."

Sildmäe ise mäletab üht kokkulepet. "Meil oli kokkulepe Laariga, et teen oma tükitöö ehk uutel alustel ministeeriumi loomise ära. Kui asi kiskus poliitiliseks, siis mina lahkusin," meenutab ta.

Tulevikuplaanide kohta Sildmäelt infot ei tule. Lausest "Vara on veel rääkida" võib mõista elutarkust, mis ütleb, et enne mune ja siis kaaguta.

Küll tunnistab ta, et uute ideede ja projektide elluviimiseks tal motivatsiooni ning perekondlikku tuge jätkub, nagu ka aega reisimiseks ja hobideks.

Toomas on väga tasakaalukas nii elus kui ka rallis. Kaardilugejal on väga vastutusrikas roll, ta ei tohi olla liiga emotsionaalne, sest ta ohjeldab liiga suurt riski. Toomas tarbetuid riske ei võta. Samuti on tal fenomenaalne oskus teha iga asja õigel ajal.

Toomas Sildmäe "ärarääkimine" ministri koha vastuvõtmiseks oli kõike muud kui lihtne. Talle oli poliitikasse tulek uus samm. Toomasel oli iga asja kohta oma arvamus ja ta ei kartnud seda välja ütelda. Mulle sellised kaastöölised sobivad. Seda, et me üksteisega hästi hakkame saime, näitab ehk see, et saame hästi läbi ka tänasel päeval.

Sildmäega on olnud erakordselt huvitav ja arendav koos töötada. Tal on hämmastav võime analüüsida inimsuhteid ja olukordi, loogiliselt tuletada usutavaid tulevikustsenaariume ning vastavalt sellele taktikaliselt õigeid samme teha. Sildmäe on tark inimene, kes ei rabele tühja - kui ta on midagi ette võtnud, siis on ta selle ka põhjalikult läbi mõelnud ning viib asja suure järjekindlusega lõpuni.

Meie tutvus sai alguse 1989. aastal, kui avati Palace'i hotell. Toomas oli noor ja energiline mees, kes oli juba siis palju saavutanud.

Tal on head psühholoogiomadused ning oskus inimesi maha rahustada. Nende aastate jooksul pole ma kuulnud, et Toomas oleks kellegi peale häält tõstnud.

Tänane Toomas naudib sõprade ja perega koosolemist.

Tom on hästi normaalne inimene. Olime Tartus ühe tänava poisid ning algkoolis ka pinginaabrid, hiljem õppisime koos ülikoolis majandusteaduskonnas. Kooli ajal ta väga silma ei paistnud, "vedru" läks käima ehk küpsemine saabus hiljem. See, et ta on äris nii kaugele jõudnud, on tulnud kindlasti ka sellest, et ta oli õigel ajal õiges kohas.