Laitse lossi söögituba ootab

Päris-pubilik on baariruum - tume puit ja suitsjad seinad, aga lisaks sellele on veel salong, kaminaruum ja pika lauaga söögituba. Suvisel ajal veel ka pargivaatega terrass, aga nüüd on seal juba külm ja märg. Salongi ja eesruumi seintel on gobeläänid jäneste, koerte ja lammastega, nii nagu päris lossis kunagi, aga erilist lossipeenust pole siin ei sisustuses ega söögikaardil taga aetud. Leitud on tasakaal, sobilik nii lossile kui ka pubile, mis ju kõigile avatud maja, public house'i tähendab.

Laitse loss on Tallinna-Haapsalu maanteest paari-kolme kilomeetri kaugusel, nii et möödaminnes sisse ei astu. Pubi on ekstra kõrvalepõiget väärt küll, toidud on maitsvad, menüü sööjasõbralikult kokku pandud ja miljöö nautimisväärne.

Viimati juhtusin Laitsesse nädal tagasi, just oli lahkunud televisiooni võttegrupp ja iga minut oodati ettetellitud lõunasöögile kaheksakümne-inimeselist seltskonda. Ometi ei olnud lossiuksele riputatud karmi silti "Reserveeritud". Kuigi perenaine kurtis, et oleme tulnud väga kriitilisel hetkel, saime oma praevorstid enne kätte, kui ülejäänud 80 pubikülalist kohale jõudis.

Varem olen tutvunud ka menüü keerukama poolega - praevorste võib ju kiita, aga koka oskusi on nende järgi raske hinnata. Kuigi need vorstid olid väga head, krõbedad, vürtsikad, kartul tuline ja krõbe, muna täpselt parajalt hüübinud, kaste sobis - mida iganes ühe vorstiprae kohta head saab ütelda, isegi majavein sobis nende juurde ülimalt hästi.

Menüüst leiab ka tursamaksasalati röstsaiaga, praetud kanamaksa sibulaga, lambalihapallid rohelise sibula kastmega, lambašašlõki, põdrakotleti pohlatarretise ja rosmariinikartuliga. Magusast šokolaadi-mousse ja pannkoogid, kui nimetada esimesena meelde tulnud asju.

Vana lossi ja selle restaureeritud sisuga sobivad siinsed road kokku küll, need on enamasti sellised, millega ollakse harjunud. Uue aja laene on ka, aga põhiosas on menüü ikka tavalise Eesti sööja jaoks tehtud.

Tore on menüüst leida lamba- ja põdrarooga, neid kohti polegi ju palju, kus nendega viitsitakse tegeleda.

Maitsed olid lihtsad ja ehedad: kanamaksaga koos oli praetud ohtralt sibulat ja musta pipraga teravust juurde antud, tursamaks oli peenekshakitud munade ja sibulaga kõige klassikalisemal moel mahedaks saiamäärdeks kokku segatud, lambalihapallidel oli ehtsat lambamaitset.

Läksin ehk vana-aja ja maa-elu kiitmisega liiale, pean lisama, et menüüs on ka ehtsaid Prantsuse siidreid, tõeliselt häid veine ja korralik valik pärast-söögi-napse, k.a port, madeira ja šerri, samuti sigarid.

Esimesel korral tellisime kõike ülearu - linnaportsjonitega harjunud sööjad, ettevaatust! Kujutage ette, et olete jõudnud maavanaema juurde, kes linnast tulnud lapsukesi turgutama asub. Suupistetena menüüs olevad road on sama suured, kui keskmise linnarestorani praad, nii et kokkuvõttes tellisime liiga palju, aga veel hullem - sõime ka kõik ära.