Frank Van Eynde: Eesti peaks ennast veelgi rohkem tutvustama

Kohtume Frank Van Eyndega ajalehetoimetuse pingevabas õhkkonnas. Mehe juttu kuulates jääb mulje, nagu elaksime superriigis.

Meil on e-valitsus, WiFi levib igal pool, kõrgeltarenenud pangandussektor, suurepärane maksusüsteem, mida kõik ihkavad üle võtta, Skype, mis liiga vara ning odavalt maha müüdi.

Ja üldse on eestlased pidevalt online.

Selgeks sai, et mees kadestab Eesti valitusliikmeid, kuna viimased saabuvad koosolekule käed taskus.

Belglased aga kannavad kaasas viis kilo paberit.

Lühidalt öeldes on eesmärgiks lükata käima regulaarsed lähimereveod Eesti ja Belgia vahel. Praegu need ei toimi.

Loomulikult ahvatleb meid võimalus Eesti kaudu Venemaale kaupu transportida ja vastupidi.

Kuna olukord on alles arenemisjärgus, on raske midagi konkreetset öelda. Genti sadama näite varal võiksin mainida puitu, metalli ning kivisütt.

Kuid loogiliselt võttes näen arenguruumi sõiduautode transiidis. Huvi on tuntud näiteks Toyota sõiduautode transpordi vastu.

Venemaa osa ei maksa üle tähtsustada. Lisaks Venemaale on veel Kasahstan ja Ukraina.

Vene firmadega läbisaamine pole kõige lihtsam. Lisaks seadusandlusele on erinevused ka töökultuuris.

See, kuidas koostöö üles ehitada ning mida teha, et see ka sujuvalt kestaks, jääks ikka põhiliselt firmade endi kanda. Riiklikul tasandil sellesse sekkuma ei hakata. Saame anda ainult soovitusi, kuidas käituda.

Kui rääkida transiidist, siis siin oleks Belgia firmadele kindlasti abiks siinsete firmade kogemus Vene ettevõtetega suhtlemises. Eesti oleks viimane usaldusväärne partner kaupade jõudmisel sihtturule.

Otseselt kaubakogustes ei muutunud midagi. Kõige olulisem oli vahest muutus mentaliteedis. Investoritele tähendas see eelkõige investeeringuriskide vähenemist. Seega ei tähendanud liitumine mitte niivõrd mahtude, vaid huvi kasvu piirkonna vastu.

Kõrvale ei saa jätta ka asjaolu, et liitumisega ühtlustus seadusandlus, mis muudab operatsioonid kiiremaks ja efektiivsemaks.

Riik teeb liialt vähe turundustööd. Eesti kui suurepärase logistilise asukohaga riik peaks just sellele rõhuma, peaks oma võimalusi tutvustama, sest neid on logistika seisukohast tõesti palju.

Samas, kui jäädakse passiivselt ootama, et keegi tuleks ja pakuks midagi, jääte lähinaaberriikidega võrreldes kaotajaks.

Esiteks, ärge kunagi võrrelge ennast teiste Balti riikidega, isegi mitte Soome või Rootsiga. Kui ennast kellegagi võrrelda, siis kogu maailmaga. Leida, mis on maailmas parimad lahendused, neid täiustada ning endale üle võtta. Veelgi parem oleks luua ise ainulaadne süsteem. Kui rääkida kolmest Balti riigist, siis meile on jätnud Eesti kõige parema suhtumise. Suhtumisest saab aimu juba pärast esimest telefonikõnet.

Kui Lätti helistades öeldi, OK, oleme huvitatud, siis Eesti kõne puhul öeldi kohe, et muidugi tulge, ning uuriti, millal kohtumine võiks aset leida. Hoopis teine suhtumine kui Lätis. Küsimus on ikkagi investeeringutes, kas ollakse nendest huvitatud või mitte.

Eesti erinevus Lääne-Euroopast on kas või selles, et siin on tühisõnalisust palju vähem, inimesed on konkreetsed.

Eesti firmad on uuendustele avatud. Juba esimestel kohtumistel ollakse valmis rääkima konkreetsetest tähtaegadest. See on hea. Ettevõtted on piisavalt läbipaistvad.

Samas ollakse liiga tagasihoidlikud enda tutvustamisel nii ettevõtte kui ka riigi tasandil. Võtame näiteks riigi maksusüsteemi, ka seda tuleb teistele müüa.

Ettevõtete probleem on veel selles, et keskendutakse liialt mingile kindlale regioonile. Sellega kaotatakse väga palju ärivõimalusi mujal.

Loodetavasti toimuvad Eesti ja Belgia vahel regulaarsed lähimereveod. Belgia ettevõtted on teinud hulga investeeringuid, mis on võimaldanud kasvatada mahte ning kaupade nomenklatuuri.

Ma arvan, et Eesti on valmis. Loomulikult tuleb lahendada mõned sõlmpunktid. Aga keegi teine ei tea, et te valmis olete. Sellest tuleb märku anda.