Majanduskasv teeb teise samba kogumistöö niigi ära

Mati Feldmann 27. oktoober 2006, 00:00

Veel oktoobri lõpuni saavad pensioni teise sambaga liituda 1968.-1970. a sündinud inimesed. Võib-olla tasuks elu lõpuni kestva siduva lepingu sõlmimisel kaaluda kõiki poolt- ja vastuväiteid - korra veel.

Teatavasti tuleb teise sambaga liitujal maksta ise pensionifondi 2% brutopalgast, millele riik lisab 4%. Samas on kogumispensioniga liitunud isiku riikliku pensioni kindlustusosak nende aastate eest, mil riiklikuks pensioniks laekub 20% sotsiaalmaksu asemel 16%, viiendiku võrra väiksem. Analüüsida on tegelikult mõtet vaid riigi poolt n-ö antava ja hiljem tagasi võetava nelja protsendi käekäiku, muu on liitujal ja mitteliitujal sama.

Enda poolt teise pensionisambasse pandava 2% saatust pole mõtet käsitleda, sest selle investeerimiseks on muidki alternatiive. Kes hakkab rääkima tulumaksuosast selle 2% pealt - et inimene paneb ka muidu äravõetava tulumaksu pensionifondi -, nendele: näiteks kolmanda samba sissemaksetelt tagastab riik tulumaksu ja see on võimalik suunata järgmisel etapil pensionifondi. Vähemalt nende summade ulatuses, millest praegu jutt käib.

Võrdlused, palju on pensioni teise sambaga liitunud inimesed juba võitnud võrreldes mitteliitunutega, on vägagi tinglikud. Need võidud - milles neid mõõdetakse? - on seni realiseerimata ja jäävad samasse seisu kuni pensionipõlveni. Need hetkevõidud teevad kaasa Eesti ja maailmamajanduse tõusud ning langused ja tegelik võit "pannakse lukku" alles 63 aasta vanuseks saamisel.

Aga asja juurde. Riik paneb iga kuu kogumispensioni 4% sotsiaalmaksu, mida pensionifondid asuvad kasvatama. 63aastaseks saades kogumine lõpeb, joon tõmmatakse alla, seni kogutu-kasvatatu antakse üle kindlustusseltsile, kes määrab vastsele pensionärile elu lõpuni igakuise pensionimakse - annuiteedi. Selle eest on riikliku pensioni kindlustusosak viiendiku võrra väiksem. Kes aga teise sambaga ei liitu, saab kätte terve kindlustusosaku. Kumb on suurem, kas teise sambasse 4% kaupa kogutu ja kuu kaupa väljamakstav annuiteet või viiendik riikliku pensioni kindlustusosakust - tulevikus?

Ma kardan, et see viiendik võib olla suurem. "Kardan" seepärast, et niisugune järeldus võib kõigutada teise samba otstarbekust. Eeldame, et pikal distantsil ei saa investeeringud olla tootlikumad kui selle piirkonna nominaalne SKP kasv. Et oleks mingi pidepunkt, võrdsustame investeeringute tootlikkuse nominaalse SKP kasvuga. Eeldame, et sotsiaalmaksu laekumised Eestis kasvavad samuti nagu nominaalne SKP. Ehk investeeringud kasvavad samas tempos nagu sotsiaalmaksu laekumised. (Võib-olla keegi soovib sellele eeldusele vastu vaielda. Et sotsiaalmaksu laekumine sõltub veel demograafilisest situatsioonist ehk töötegijate arvu vähenemisest ja ülalpeetavate arvu suurenemisest. Ent need tendentsid peaks mõju avaldama ka SKP-le, aeglustades selle kasvu.)

Kui pensionifondid investeeriks üksnes Eesti turule, siis eelduse põhjal oleks nad täpselt sotsiaalmaksu laekumise kasvu graafikus. Potentsiaalsel pensionikogujal poleks vahet, kas kanda riiklikud neli protsendipunkti spetsiaalselt pensionifondi või lasta sama töö ära teha sotsiaalmaksu laekumiste kasvul.

Tõsi, sotsiaalmaksu laekumistest finantseeritakse mitte üksnes personaalset kindlustusosakut, vaid ka riikliku pensioni baasosa ja staažiosakut (personifitseerimata tööaastad kuni 31. detsembrini 1998). Ent just teise samba pooltkõnelejate suust võib kuulda väidet, et tulevikus on nn garanteeritud rahvapension väike ega võimalda äraelamist. Kui see pension on väike, siis kulub selle osa finantseerimiseks ka vähem sotsiaalmaksu. (Osa sotsiaalmaksu minekut ühisesse katlasse, erosiooni, võib võrrelda ka pensionifondide haldustasu ja fondide vahetamise kuluga. Ka pensionifondis toimub raha erosioon.)

Niisiis võiks pensioniea alguseni lasta rahulikult tööd teha Eesti majanduskasvul, vaevamata eriti pead kogumise ja selle investeerimisega. Kui eeldada veel, et Eesti nominaalne SKP kasvab kiiremini kui, ütleme, ELi keskmine, siis väljapoole Eestit ei tohikski pensionifondid investeerida, muidu kaotavad nad tootluses. Tegelikkuses rändab pensionifondide raha suuremjaolt Eestist välja - väiksema riski, ent kas Eestiga samaväärse tootluse peale? Kardan, et väljapoole Eestit investeeringute tootlus jääb Eesti-sisestele alla.

Ja veel. Pensioniea saabudes on liitunutel üks viiendik staažiosakust annuiteediga fikseeritud ega kasva enam, seevastu mitteliitunutel kasvab SKPga samas tempos edasi. Milline teise samba atribuut korvab selle kaotuse?

Siit tulebki välja peamine põhjus, miks oli just vanemaealistel ebasoodne teise sambaga liituda. Ei jõuta enam midagi koguda-kasvatada, samas lõigatakse ühel viiendikul staažiosakust, mis saaks rahulikult edasi kasvada, pealsed maha. Aga statistiliselt on tänasel pensionile siirdunul ees veel 18 eluaastat.

Suhteliselt kasulikum on liituda noortel, kuid kindlat kasu võrreldes mitteliitumisega ei saa garanteerida. Riik sunnib noori kaks protsenti brutopalgast kõrvale panema, mis muidu silmagi pilgutamata ära kulutataks, ja võib-olla on see hea.

Mida resümeerida? Teine sammas kasvatab seda, mis Eesti kiire majanduskasvu najal niigi hästi, kui mitte isegi paremini, kasvab. Kui jõuab kätte pensioniaeg, on teise samba väljamaksed elu lõpuni kindla suurusega, ent vastav viiendik esimeses sambas suureneks ajas edasi.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:22
Otsi:

Ava täpsem otsing