Arhitekt Laila Põdra on võlutud oma elukutsest

Tiina Kolk 06. november 2006, 00:00

Nüüd, üheksa aastat pärast arhitektuuriõpinguid Ameerika Ühendriikides ja kogemuste omandamist erinevates Tallinna büroodes ning Viimsi vallavalitsuses planeerimisameti arhitektina otsustas Laila Põdra oma firma luua.

"Tundsin, et teiste büroodes töötamise aeg hakkab ümber saama, midagi muud oli vaja teha ja siis ma sattusin Viimsi vallavalitsusse. Muidugi andsin ma pärast edukat tööintervjuud endale aru, et kuigi saan sealt hea professionaalse kogemuse, on see keeruline ja raske töö, aga mul oli vaja ennast proovile panna," kõneleb Laila Põdra.

Valla või linna planeerimisameteil lasub tänapäeval väga suur pinge, sest tähtsaid otsuseid tuleb sageli liiga kiiresti langetada, et edasi minna ja mitte arengut pidurdada. "Mis võib-olla tulevikus ei näigi väga hea arenguna," möönab arhitekt, kes näeb probleeme selles, et asustus käib ees ja infrastruktuur, mis peab asustust toetama, tuleb järel. Tegelikult peaks olema vastupidi.

Tervikliku keskkonna probleemid paeluvad teda. Ta peab väga tähtsaks hoonete kokkusobimist ümbruskonnaga. "See pole ikka nii, et mul on eraomand ja ma teen oma krundil, mida tahan, paikkonna eripäraga - looduse, ehitatud keskkonnaga - peab igaüks arvestama ning siis on seal kõigil mõnus elada," on Laila Põdra seisukoht.

"See on puhtalt minu hariduse viga, sest Seattle'is Was-hingtoni Ülikoolis anti tudengitele laiapõhjaline haridus, baasteadmised arhitektuuriajaloost ja -teooriast, tutvustati erinevaid probleemistikke arhitektuurses projekteerimises ning seejuures ei olnud rõhuasetust mingil kindlal stiilisuundumusel," põhjendab arhitekt oma lemmikstiilide ja materjalide puudumist.

Talle meeldib nii moodne funktsionalistlik stiil kui ka hea tunnetusega tehtud ajaloohõngulised hooned. "Minu jaoks pole stiil prevaleeriv - iga stiili sees on võimalik head arhitektuuri teha," möönab Laila Põdra.

Tema looming kinnitab seda: esimese suure tunnustuse pälvis palkmajaansambel Hiiumaal, kus ta ühendas esiisade tarkuse tänapäevase mõtlemisega.

Ta alustas arhitektuuri tudeerimist ERKIs (Tallinna Kunstiülikoolis). Neljandal kursusel õppides sai neiu pooleks aastaks minna USAsse Bellevue Community College'isse. "Oli 1990. aasta lõpp ja tol ajal tuli igast võimalusest kinni haarata ning maailma avastama hakata. Juba puhtast uudishimust tahtsin väljapoole NSV Liitu minna. Läksin kuueks kuuks, aga jäin kuueks ja pooleks aastaks."

Selles, et ta seal magistritöö kaitses, oli suur osa juhuste kokkulangevusel ja ka heal õnnel.

Alguses pidi ta võõrsil terve rea baaskursuseid läbima - näiteks ärikorraldusest, majandusteooriast jms, sest meil tollal niisuguseid distsipliine ei õpetatud -, enne kui arhitektuuri juurde jõudis.

Paljud erialaainepunktid kanti ERKIst üle ja nõnda sai ta poole aastaga bakalaureuse kraadi kätte, mis andis ka tudengiviisaga USAs olijale võimaluse ühe aasta jooksul õpitud erialal praktiseerida.

"See oli üsna kehv aeg arhitektidele - tööd oli vähe ja töö leidmine üsna nutune, aga mind aitasid kohalikud eestlased, tänu kellele tutvusin arhitekt Ilmar Reinvaldiga, kellel oli koos kaaslasega arhitektuuribüroo Tacoma linnas, umbes 50 km Seattle'ist. Töötasingi seal aasta aega ja tegelikult pani Ilmar mulle pähe mõtte, et bakalaureusest ei piisa, tuleks ikka magistriprogramm ka läbida, ning siis ma hakkasin selles suunas tegutsema, et edasi õppida," jutustab Laila Põdra.

Tal õnnestuski astuda Washingtoni Ülikooli Seattle'is. Kaks aastat sellest kulus õppetööle ja kolmas magistritöö koostamisele.

Seal, kodust eemal olles, valdasid teda romantilised mõtted ja ideed ning ta tahtis oma magistritöö teemat siduda koduprobleemistikuga ning vaatles väikelinna olukorda kohalikus kontekstis, kuidas on võimalik läbi arhitektuuri soodustada mingi majandusharu arengut (pidades silmas Eesti maaelu äratamist 90ndate alguses mingi alternatiivtegevusega hääbuvale põllumajandusele).

Forks, mis oli metsatööstuskeskus, asus pärapõrgus, Olümpia poolsaare tipus, kuhu viis üle mägede ja läbi paksude metsade vaid üks maantee. Pärast valitsuse otsust limiteerida lageraiet hakkas linnake virelema. Laila Põdra idee oli toetada arhitektuuriga kohaliku omavalitsuse plaani, mille kohaselt metsafirmad hakkaksid puitu töötlema, annaksid sellele lisaväärtuse, selle asemel et seda toormaterjalina maha müüa.

Magistrant projekteeris paindliku ja mitmefunktsionaalse tööstus- ja kaubandushoone, ta tegeles selle hoone asukoha valikuga väikelinna kontekstis. Muidugi oli Forksi linnavalitsus meeldivalt üllatunud, et keegi nende problemaatikaga tegeleb, kuid projekti siiski ei realiseeritud.

Ilmselt peavad kõik arhitektid aeg-ajalt leppima tõdemusega, et nende töö jääb ainult paberile ja teostub makettidena.

Ülikoolis sai stuudioprojektina kavandatud jalakäijate sild Tacomasse, mis kulges üle kiirtee ja raudtee ning ühendas klaasimuuseumi vanas raudteejaamahoones asuva ajaloomuuseumiga. Sillale olid kavandatud ka näituseboksid, kus klaasikunstnik Dale Chihuli oma töid tutvustaks. Tänaseks on see sild valmis ehitatud, aga mitte Laila Põdra projekti järgi.

Eramute puhul juhtub harva, et projekt jääb teostamata, vahel kipub ehitus venima. "Praegu on mul nende tööde hulk ja asjade arv, millega ma pean üheaegselt tegelema, nii suur, et mulle selline rapsimine ja kiirustamine ei istu. Seetõttu võivad tekkida poolikud lahendused, aga projekteerimine nõuab aega ja süvenemist. Teisalt, liiga palju aega ei ole samuti hea, just parasjagu aega oleks vaja, et kõik detailid korralikult läbi seedida," arutleb Laila Põdra.

"Pean tunnistama, et aastate jooksul olen õppinud oma elukutset hindama ja olen oma kunagise valikuga ääretult rahul. Kui me räägime arhitektuurist, siis me räägime pragmaatiliste teemade kõrval ka esteetilistest kategooriatest, kus polegi võimalik mingisugust üldist tõde välja tuua, sest väga palju on tunnetuse küsimus. Loomulikult õpivad arhitektid kogu elu, kooli lõpetades pole keegi valmis, sest areng toimub kogu aeg. Arhitektitöö pakub pidevalt midagi uut, see on mitmetahuline ja ammendamatu, selle elukutse sees on võimalik leida suundi, mis jälle ja uuesti huvi pakuvad," on Põdra veendunud.

Eramu eripreemia sai arhitekt Laila Põdra Hiiumaal valminud palkmajade grupi eest. Preemia anti traditsioonilise palkmaja kaasaaegse interpretatsiooni eest.

Seda maitsekat ja keskkonda sobivat majadegruppi tuleb lugeda meeldivaks erandiks palkmajade ehituses vohava küünilise kitši ja amatöörlikkuse taustal. Samas kinnitavad vaadeldavad majad, et palkehitus ja hea arhitektuur ei ole kaugeltki teineteist välistavad mõisted, küsimus on vaid tahtes ja oskustes.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:22
Otsi:

Ava täpsem otsing