Uriah Heep toob nostalgiat nostalgirockiklassika

Uriah Heep on kahtlemata legend. 1969. aastal Inglismaal tegevust alustanud bänd on elus ning tuuritab mööda maailma ringi, tuues tervitusi ajast, mis ei olnud veel muusikastiilide paljususega keeruliseks aetud.

Kurjema metal'i sõprade jaoks on Uriah Heepi lood kerge muusika, kuid see kontsert on hea valik neile, kellele meeldib kitarride ja trummide summa meloodilisem väljund. Käredaid, kuid meloodilisi lugusid on Heepil küllaga.

Uriah Heepi muusika kannab vanade hevibändide sõnumit, milles on maailma probleemide nägemist, ausust ja ilu ning see kõik on esitatud karmil ja maskuliinselt otsekohesel moel. Samas on bänd viljelenud pigem meloodilisemat ja mahedamat rokkmuusikat, kui püüdnud kuuluda kõrgelennuliste keevitajate koolkonda.

Uriah Heepi on kordamööda kuulunud paarkümmend pillimeest, kes bändi nägu tasapisi kujundada aitasid. Algkoosseisust on alles vaid kitarrist Mick Box.

Eesti vana kooli näpuviskajaid on Uriah Heep innustanud varemgi. Esimest korda esinesid nad Eestis 1989. aastal Tallinna linnahallis, mil vaimustatud fännide ohjeldamiseks oli vaja miilitsaid. 2003. aastal esineti Saku Suurhallis koos Deep Purplega ning 2005. aastal Alice Cooperi soojendajana Haapsalu kontserdil. Seekordsele esinemisele lisab uut maiku Heepi pööre akustilisema pillikäsitluse poole. Elektrikitarride asemel kasutatakse akustilisi kitarre.

Uriah Heepi viimaste aastate kontsertkavad on enamikus koosnenud vanadest hittlugudest. Publiku soovile vastu tulles on esitatud hitte nagu "Gypsy", "July Morning" ja "Easy Living". Eesti publiku vastuvõtt on seni olnud positiivne ning võib loota, et pingevaba lavakäitumise poolest tuntud bänd suudab ka sel korral meeldivat üllatust pakkuda.

Uriah Heep on vana, iganenud ja hästi unustatud rokkbänd.

Üllatada pole neil juba paarkümmend aastat millegagi ja vaevalt et nad enam millegi üllatavaga välja tulevad.

Kuid see pole 2006. aastal enam tähtis, nad on oma töö ammu teinud ja esinevad vaid enda lõbuks või leiva pärast.

Uriah Heep pole kunagi väga oluline olnud. Nad on alati Led Zeppelini, Deep Purple'i ja teiste suurte briti rokiklassikute varju jäänud. Tänapäeva kontekstis sarnanevad nad vaid kümnete ammu unustatud endasugustega. Vanasti nimetati neid muudmoodi, kuid täna kutsutakse nende stiili ülevaatlikult classic rock.

Kes võiks olla kuulajad, kes Uriah Heepi muusikat naudivad? Keskmine kuulajaskond on keskeas ja vanemas keskeas mehed. Kuid igal reeglil on erandid.