Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mustad Volgad, hallid Volgad, valged Volgad…
Ühel mu klassivennal oli kunagi nõuka-ajal juhust viibida Ukraina pealinnas Kiievis. Ta jagas oma muljeid, milliste põhimõtete järgi toimib sealne liiklus.
Eesõigus oli mustadel Volgadel, millele andsid kõik sõidukid teed. Edasi tulid hallid Volgad, mis andsid teed mustadele, aga millel oli eesõigus muude sõidukite ees. Võib-olla oli vahepeal veel värve, ei mäleta, aga Volgade gradatsiooni lõpetasid valged Volgad. Siis tuli jagamine järgmiste sõidukimarkide järgi jne.
See meeleolukas kirjeldus meenus mulle, kui kuulsin Tallinna soovist anda ühissõidukitele roheline tuli ette niipea, kui nad ristmikule lähenevad. Kuidas see praktikas välja näeks?
Ühissõidukid on ju trammid, trollid, bussid, mille marsruudid lugematul arvul kordadel ristuvad. Kellel on siis eesõigus ehk kellele põleb roheline tuli?
Trammil on seni eesõigusi teiste (rööbasteta liiklusvahendite) ees, seega… Praktikas kulgevad trammid ummuksis linnaliikluses niigi kõige kiiremini, kuna neil on oma tee, kuhu teised eriti ei trügi.
Ja veel. Kõige hullemini ummistavad linnaliikluse force majeure'i tüüpi sündmused nagu mõne meie liitlasriigi presidendi vastuvõtmine või ootamatu purgaa. Siis võib fooris küll roheline põleda, ent kolonnid ei liigu sellegipoolest mitte üks toll.
Autor: Mati Feldmann