Pikslisõda - - mitu miljonit on õnneks vaja?

Mati Roosalu 21. november 2006, 00:00

Digipildi suurendamisel - näiteks pildivaatlusprogrammiga - võib arvutiekraanil näha, kuidas pildi teravad piirjooned muutuvad hambuliseks, nähtavale ilmuvad pilti moodustavad värvilised ruudukesed ehk pikslid.

Igal pildipikslil on oma värv. Kui pildipinnal on piisavalt palju piksleid ning pikslite suurus piisavalt väike, ei erista inimsilm näiteks arvutiekraani vaadeldes pilti moodustavaid värviruudukesi, vaid näeb pilti kui tervikut.

Fotode väljatrükkimisel kasutatakse mõnevõrra suuremat tihedust, tavaliselt trükitakse digifotod välja eraldusvõimega 300 pikslit tolli kohta ehk siis nii, et ühe tolli pikkusel lõigul on 300 pildipunkti. See tihedus on optimaalne ka siis, kui pilte vaadatakse väga lähedalt, 25-30 cm kauguselt.

Võiks küsida, miks siis üldse toodetakse ja reklaamitakse suurema pikslite arvuga kaameraid. Põhjalikuma vastuse andmiseks tuleb teha kõrvalepõige teooriasse.

Nagu tavakaameras, tekib ka digikaameras pildimotiivi ümberpööratud ja vähendatud kujutis. Põhiline digi- ja tavakaamera erinevus seisneb aga selles, et digikaameras ei paikne kujutise tasapinnas mitte valgustundlik film, vaid miniatuursed valgustundlikud seadmed, CMOS- või CCD-elemendid.

Hoolimata erinevatest nimetustest töötavad mõlemad samal põhimõttel. Filmist tunduvalt väiksemal pinnal paiknevad valgusdioodid, mis reageerivad valgusele ja väljastavad pildistamise momendil kaamera arvutile elektrilised signaalid iga pildipunkti kohta.

Värvide eristamiseks on valgusdioodide ette paigutatud kolme põhivärviga filtrid: punane, roheline ja sinine.

Sensorile langeb pildistatava objekti värviline kujutis, mis tekitab valgusdioodides elektrilisi signaale, mille väärtused registreeritakse kaamera arvutis ja salvestatakse kokkulepitud kujul failina digikaamera mälukaardile.

Eri värvi filtrite arv pole aga võrdne. Filtrid on kõrvuti paiknevate valgusdioodide kohale paigutatud nii, et rohelised filtrid katavad 50% ning punased ja sinised kumbki vaid 25% sensoritest.

Seega ei ole kolme miljoni pikslise digikaamera sensoril iga põhivärvi eristamiseks kolme miljonit valgusdioodi. Pooled neist ehk 1,5 miljonit on muudetud tundlikuks rohelistele kiirtele, 0,75 miljonit on punase- ja 0,75 miljonit sinisetundlikud.

Selle eest, et digikaameraga tehtud pilt sisaldaks väljalubatud pikslite arvule vastavat informatsiooni, hoolitseb kaamera arvutis spetsiaalne programm, mis arvutab kõikide pildipunktide väärtused.

Teisalt saab siinkohal teha kaameratootjatele meelepärase järelduse: kvaliteetse kolme miljoni pikslise faili saamiseks peaks kaamerasensor olema 3 + 3 + 6 = 12 miljoni piksline, et tagada täielikult autentset kujutist.

Jah, loomulikult on kuue-seitsme miljoni piksliga digikaamera pilt parem ka siis, kui väljatrükiks vajatakse vaid poolt sellest. Eelkõige on rohkemate pikslite ja kõrgema hinnaga digikaamera siiski parem põhjusel, et kallimate kaamerate väljatöötamisel on pööratud rohkem tähelepanu põhilisele ehk objektiivi kvaliteedile. Samuti on kallimas kaameras võimekam arvuti.

Juba on müügile ilmunud esimesed kümne miljoni piksliga digitaalsed kompaktkaamerad, mis tootjate väitel pakuvad ennenägematut kvaliteeti. Siiski kehtivad ka digikaameras füüsikaseadused: kui valgustundlike elementide tihedus ületab objektiivi eraldusvõime, pole edasisel arendusel enam mõtet. Praeguseks ollaksegi olukorras, kus mõistlikkuse piir on käes, ja selle ületamine tundub mõttetu.

Siit lähtudes võikski teha järeldused ja otsused. Kui pilditegemine piirdub vaid perekonnapiltide klõpsimisega ja teil pole kavatsust neist iialgi suuri fotosid välja trükkida, ostke rahuliku

südamega 4-6 miljoni piksline kompaktkaamera. Kui suhtuda pildistamisse kui loomingulisse tegevusse, pole vaja põdeda alaväärsuskompleksi vähese pikslite hulga pärast.

Palju piksleid tähendab enamasti ka suurt pildifaili, suurte failide haldamine on aga aeglane ja need nõuavad arvutis palju kõvakettaruumi.

Suurest hulgast pikslitest tähtsam on digikaamera kvaliteetne optika, lühike reageerimiskiirus ja kasutusmugavus. Kui olete otsustanud, milline pikslite arv on teie jaoks piisav, ärge laske end hullutada suumobjektiivi pikkusega. Objektiiv ei pea olema pikk, vaid eelkõige piisava ulatusega.

Palju tähtsam kui võimalus pildistada kaugeid objekte on vajadus mahutada siseruumides ning linnatänavatel pildile kõik oluline. Kahjuks on aga isegi paljude uuemate mudelite objektiivid

liiga kitsa pildinurgaga. Lainurkobjektiividega mudeleid võib üles lugeda ühe käe sõrmedel.

Seega, ärge laske osavatel müügimeestel endale pähe määrida kaamerat, mille ainsad müügitrumbid on suur pikslite arv ja mitmekümnekordne suum.

Hoopis teistmoodi peaksite aga valikusse suhtuma siis, kui soovite fotograafiaga tõsisemalt tegeleda ning mõtisklete, millist kaamerat osta. Kuigi ka vanemad, näiteks kuue miljoni piksliga digitaalsed peegelkaamerad teevad palju paremaid pilte kui moodne kümnemiljoniline digiseebikas, on siiski arukas osta piisava pikslite arvuga digipeegelkaamera. Selleks võiks olla vähemalt kaheksa, veelgi parem kümne miljoni piksliga tuntud ja teatud tootja ükskõik milline teie rahakotile sobiv mudel.

Digitaalsed peegelkaamerad on oma arengus jõudnud juba sellisele tasemele, et siin pole mõtet amokki joosta. Pole need kõige-kõige uuemad mudelid sugugi sellised, et vanemad digikaamerad tasuks prügikasti heita.

Kui tellite fotokauplusest tavapärase 10 × 15 cm (tollimõõdustikus 4 × 6 tolli) suurusega digifotod, trükitakse need välja nii, et pildil on ühtpidi 4 × 300 = 1200 ja teisipidi 6 × 300 = 1800 pikslirida. Selline pilt koosneb 1800 × 1200 = 2 160 000 ehk siis 2,16 miljonist pikslist.

Järelikult on kolme miljoni piksline kaamera piisav selleks, et saada kvaliteetseid postkaardisuuruseid värvipilte.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:23
Otsi:

Ava täpsem otsing