Teisipäev 24. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Anti Kuus on rutiinist prii

Madli-Liis Parts 23. november 2006, 00:00

Miks teid teatakse pigem kenade fotoraamatute ja -kalendri autorina kui Aktaprindi omanikuna?

See on meedia teene. Kuna mu fotoraamatud on lettidel, liiguvad need paratamatult inimeste käes. Kalendrit teen juba kuuendat aastat.

Kui tulin 1995 Saaremaalt ära, tegi kohalik leht minust üle kahe lehekülje loo, kuna olin Saaremaal ka poliitikaga seotud ja valimistel võitnud inimene. Ajakirjanik esitas läbi artikli korduvalt küsimuse, kellena ma ennast tunnen. Vastasin, et olen Nipernaadi, kes teeb seda, mis meeldib. Üks vastus on veel: äriinimestele olen kunstnik ja kunstiinimestele olen ärimees.

Kumb siis ikkagi - fotograaf või ärimees või mõlemad?

Või mitte kumbki. Klassifitseerimine pole minu jaoks oluline. On tähtis, et saan teha seda, mis on mulle oluline. Ütlen ausalt, mulle meeldib tegelda mõlemaga. Üheta ma teist ei teeks, sest tasakaalu otsimine käib kogu aeg.

Kontorilaua taga istumine eeldab väga ratsionaalset mõtlemist. Minu taust on ikkagi majandusharidus, olen ka finantsdirektorina töötanud. Selles on vaja kainet selget nägemist. Kui lähen kaameraga näiteks Lahemaale või Saaremaale, hakkavad mängima hoopis teised asjad. Mulle see kombinatsioon väga meeldib. Ei kujuta praegu ette, et oleksin suure ettevõtte direktor kaheksast viieni viis päeva nädalas, lahendaksin kogu aeg probleeme ja siis oleksin läbi ega jaksaks enam midagi teha. Aga võib-olla homme arvan teisiti.

Kas oskasite Saaremaalt lahkudes arvata, et olete tulevikus trükikoja omanik ja juht?

Ei. Elu oleks jube igav, kui ma näeksin kõiki oma käike kümme aastat ette. Ma olen spontaanne inimene, täpselt seda teen, mis meeldib. Asjad on ise tulnud.

Kui analüüsida, siis oleks võinud jõuda ka mujale. Olen õudselt laisk ja mugav inimene ning tahan hoida end vabana alates 1991. aastast, mil ma fotograafiaga tegelema hakkasin. Ma ei taha olla organisatsioonis raamides. Olen juhtinud seda ettevõtet erinevatelt distantsidelt, olnud treener ja kapten ja kõik, mis on seal vahel.

Kuidas sattusite trükinduse valdkonda?

Ma olin seotud kirjastamisega juba 1990ndate alguses. Postkaardid, fotograafia ja kirjastamise tegevus viisid mind selleni. Trükkisin toona Soomes, sest Eestis ei suudetud pakkuda kvaliteeti, mida soovisin. Küsisin Prisma Prindi juhilt, millal nad sellise kvaliteediga trükkima hakkavad. Ta mõtles ja ütles, et tulgu ma tehku see asi ise ära. Mulle pakuti direktori kohta.

Mis on Teid kümmekond aastat trükitööstuses hoidnud?

Mulle meeldib tulemus. Mul ei ole ükskõik, mida mu ettevõte toodab ja milliseid inimeste vajadusi rahuldab. Trükiprotsessis on nii palju komponente ja isikuid, kes mõjutavad tulemust. Hea on näha, kui keerukas töö tuleb hästi välja. Meil on nagu jalgpallimeeskond, kus kõigil on oma roll, mida nad täidavad. Kui sa suudad meeskonna panna niimoodi toimima, et ta lööb väravaid, siis on ju super.

Palun kirjeldage oma juhtimisstiili.

Olen võtnud hoiaku, et selle ettevõtte panen püsti nii, et ma siin ise oleksin suhteliselt vaba igapäevarutiinist. Et kõik toimib, inimesed vastutavad, töötavad ja ma saan minna rahulikult näiteks homme hommikul pildistama, kui mu kalender on vaba ja ühtegi kohtumist ei ole.

Minu juhtimisstiil on lihtne. Delegeerida ja anda vastutus nendele inimestele, kes peavadki selle töölõigu vastutuse võtma. On juhte, kes hoiavad kõike nagu marionette enda käes ja kui juht on ära, siis on hiirtel pidu. Minu idee on vastupidine - kui juht on ära, siis kõik toimib.

Milline on teie olulisim juhtimispõhimõte?

Inimesed peavad saama rääkida. Kui nad ei julge koosolekul, peab nende jaoks alati olema juhil uks lahti. Või peab olema võimalus rääkida telefonis või kirjutada e-kiri. Tal peab igal juhul olema võimalus oma mõtted välja öelda.

Vahetevahel ei julgeta probleemidele näkku vaadata. Mugavustsooni küsimus on tõsine teema. Inimesed teavad, et kui nad probleemi tõstatavad, peavad nad seda hakkama ka lahendama, nad peavad midagi muutma või teistmoodi tegema, mõtlema või käituma. Ja nii ei toodagi probleemi välja. See on kõige jubedam, mis ühes organisatsioonis saab olla.

Milline on Teie suhe arvutis päeva planeeriva Outlookiga?

Mul on kaks arvamust nendest asjadest. Esimene on see, et tehnoloogilised vahendid peavad mul aitama teha seda, mida ma ilma nendeta ei teeks. Aga need ei tohi mind juhtida.

Ma ei lähe liiale. Arvuti on mulle tähtis küll, aga minu mure on pigem selles, et kõvakettad vastu peaksid ja mu pildifailid ära ei kaoks. Tean, et vahel on tööl probleeme, et ma ei anna meilboksile automaatvastamise käsklust. Siis palun sekretäri, et ta loeks mu e-kirju ning vaataks, mis vajavad kohe vastamist.

Telefoniga on sama asi. Ma ei saa aru inimestest, kes poejärjekorras peavad telefonitsi 100% oma probleemist teiste kuuldes ära rääkima.

Millised on Teie iganädalased kindlad töökohustused?

Kindlasti lähevad paljud juhid selle peale kadedaks, aga ma olen kontoris keskmiselt kolm-neli tundi päevas. Vahel muidugi ka kaheksa tundi, mõnikord tunni ja mõnikord üldse mitte. Ülejäänud aeg läheb ikka mõtlemisele. Laua taga lahendan rutiinsemaid küsimusi. Pool minu tööpäevast möödub väljaspool firma kontorit: kodukontoris, autosõitudel ja fotorännakutel. Rutiinsed on iga nädal operatiivnõupidamine ja juhatuse koosolek.

Millele kulub tööalaselt kõige rohkem aega?

Mõtlemisele, kuidas inimesi panna eesmärke saavutama. On üks hea lause:"Halb kaadrivalik ei kompenseeri head juhtimist". Ja teine tuntud lause:"Kaadrid otsustavad kõik". Viis-kuus aastat, mil olen Aktaprinti teinud, on kogu aeg otsimine, et leida õigeid inimesi, kes näevad eesmärke ja on võimelised nendeni püüdlema.

Milline on olnud Teie tõsiseim tööalane õppetund?

Olen inimesi ehk liiga tihti üle hinnanud ja lootnud, et nad näevad asju samamoodi, tunnetavad ja oskavad eesmärke saavutada. Tegelikult seda alati ei juhtu. Peaksin olema realistlikum ja nägema, kus on inimese piir. Olen edutanud, delegeerinud, andnud võimu ja raha, aga ainult sellest ei piisa. Inimene peab olema valmis võimu kandmiseks ja raha ei mängi siin üldse rolli. Võid ju kõrgushüppajale öelda, et kui ta hüppab 50 cm rohkem, saab kaks korda rohkem raha ja tunnustust. Aga ta ei hüppa ju!

Milliseid ridu Te 2007. aasta eelarvet tehes eriti hoolega jälgisite?

Netokäivet ehk müüki, sest sellest sõltub meie tulemus. Siis muidugi kasumit. Ja kuna oleme kasvanud kiiresti, siis sellest aastast vaatasin eriti teravalt ka palgakulu. See on nüüd ületanud 10 miljonit krooni koos sotsiaalmaksuga. Mitte võtmes, et palgakulu on liiga suur, vaid kas selle palgaraha eest saame produkti ulatuses, mida oleme plaaninud. Mul ei ole kahju, et meie keskmine palk on 16 000 krooni bruto. Aga mul on kahju, kui me ei saa selle raha eest seda, mida tahame.

Kas valite ise töötajaid?

Kui räägime võtmeisikutest, sealhulgas müügiinimestest, siis on see minu tasandil otsus. Kui tootmisinimestest, vastutab pigem tootmisjuht. Meil on viies tootmisjuht kuue aasta jooksul, nii et võite ette kujutada, kuhu ma olen lati tõstnud ja kuhu me tahame jõuda. Inimesi on võimalik üle hinnata ja alahinnata. Kui inimene ise hindab end üle, siis ei ole temaga midagi teha. Kaadriintervjuudel olen alati palunud need inimesed valikust välja tõsta.

Heade töötajate põud puudutab ka Aktaprinti?

Kui firmad kurdavad, et töölisi on puudu, siis mina seda ei kurda. Küll aga on olnud juhtimisvõimega spetsialiste äärmiselt keerukas leida. Juht peab suutma näha pudelikaelu, mis takistavad efektiivsemaks muutumist. Inimeste juhtimine on minu jaoks kõige hinnatum, kõige kallim ja kõige raskem tegevus. Otsin selliseid inimesi, kes haakuvad eesmärkidega. Et ta suhtuks oma töösse kui peremees.

Trükiste puhul on kvaliteet silmaga näha. Mida teete selleks, et kõik firma töötajad head kvaliteeti sarnaselt mõistaksid?

Kui klient kaebab, et kvaliteet on jama, on see väga halb variant. Kui ei kaeba ja läheb mujale - veel hullem.

Esimene asi on juhi enda suhtumine. Kas juht on nõudlik või laseb minna? Meil on ka kõigis töölepingutes kaks punkti. Ebakvaliteetse töö eest ei saa töötasu ning kui töötaja süül tekib ettevõttele kahju, on tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist. Siiamaani pole õnneks pidanud karmimat poolt kasutama.

Inimesed lähevad kergesti mugavustsooni. Kui eesmärk on täna autoga Tartusse jõuda, siis on ju ebaõnnestumine 10 km enne Tartut seisma jääda, sest bensiin on otsas või auto katki või me ei viitsi enam sõita.

Kui olulised on töövälised ühisüritused kollektiivis?

Sõltub ikkagi inimestest. Töövälisel ajal on vaja teha aegajalt informaalseid kokkusaamisi ja pidusid. Saunas ongi tõde ja õigus. Kõik on võrdsed, piirangud kaovad ja inimesed hakkavad rääkima ka asjadest, mida seisus muidu justkui ei lubaks. Maskidest loobumiseks ja inimeste vabastamiseks on selliseid .üritusi vaja. Kui see aga muutub vägisi aetud poliitikaks, siis see ei ole ilus. See peab olema inimeste enda vajadus.

Kas töö ja hobide kõrvalt jääb aega ka lihtsalt unistusteks?

Materiaalses mõttes on mul kõik olemas, mul ei ole midagi vaja. Aga kui mõelda, kuhupoole pürgida, siis on see keeruline teema. Alati, kui istun sõpradega, lähebki jutt elu eesmärgi teemale. Tegelikult on see üks suur kaifi tagaajamine, rõõmu tundmine. Asjad peavad käima nii nagu aastaaegade vaheldumine. Et aru saada, et suvi on mõnus aastaaeg peab ikka sügis ja talv ka olema.

Otsin kogu aeg tasakaalu. See on pidev protsess ja mitte kunagi kohale jõudmine. Autoga või motikaga pildistama sõites ei tea ma tihti, kuhu lähen. Mõnikord teen üllatavaid sikksakke. Hakkan ühele poole minema ja siis avastan, et see on vale, et pean hoopis teisele poole minema. Seikluse ja ettearvamatuse tunnetamine on õudselt mõnus.

Avatusest ja seiklushimust on ka juhi töös kasu.

Kas järgmine fotoprojekt on juba teada?

Kohe peaks saabuma köitekojast minu fotoalbum "Eestimaa II". Esimene müüdi läbi üheksa kuuga. Eestimaa album on minu jaoks üks suur ja tähtis asi. Nagu lapse sünd. Järgminegi raamat on just trükis. See on "Mere ja taeva laulud" ja seal ma avastan ise ka ennast natuke. Minu fotograafiaväljundiks sel aastal ongi fotonäitus Tšehhis ("Eesti - mere ja taeva maa") ja kolm raamatut. Hakkasin ise ka tekste kirjutama.

See on minu jaoks kõva sõna.

Hinnalise fotoalbumi tegemine nõuab julgust. Mis või kes on teid kannustanud?

Esimese tegin 1997. Siis oli küll julgust vaja. Pigem olen tagasihoidlik ja kriitiline oma materjali suhtes. Püüan koguda veel paremat. Minu väga tugevaks toeks on mu oma naine. Nüüd enam julgust vaja ei ole, sest materjal on võimas. Mul on oma fännklubi, kes mind julgustab ja toetab, et ma ikka teeksin.

Näiteks kalendriprojekt. Mõtlesin, et teen vahe sisse. Kui inimesed helistavad ja küsivad, millal saab, ja kui isegi organisatsioonid on nõus sponsoriks hakkama, siis ei saa pooleli jätta. Paarist sellisest toetusavaldusest piisab, et võtta slaidoteek ette ja teha.

Kui olete tööalaselt kvaliteedis nõudlik, siis ilmselt ka teie fotovarustus on väga kvaliteetne?

Kvaliteetne kindlasti. Aga see on teema, kus inimesed jagunevad kaheks. Ühed hakkavad esimesel kokkusaamisel rääkima tehnikast. Sellest seltskonnast lahkun tavaliselt kohe, sest see teema mind üldse ei huvita. Tehnika ei tee midagi.

Ma olen võimeline tegema väga ilusa fotoraamatu oma esimese kaameraga Smena 6. Olen kindel, et teen palju parema raamatu kui enamus 50 000 krooni eest kaameraid ja optikat kokku ostnud tegelasi. Hing, inimese silm ja olemus on määrav.

Teistpidi loomulikult valin selle, mis minu nõudmistele vastab. Samas mul ei ole mõtet osta kaamerat, mille võimalusi ma ei kasuta. Alles möödunud aastal ostsin endale Nikoni digipeegelkaamera. Valdavalt on minu fotoraamatud tehtud filmikaameraga.

Üks teie hobi tundub olevat jazzmuusika, kuna teid võib kohata välismaal jazzifestivalil, olete alati kohal Jazzkaarel ning spondeerite Jazzkaart juba aastaid.

Ma olen suur muusikafänn. Sõbrad peavad mind muusikagurmaaniks. Lugesin kord, et mul on kodus, kaasa arvatud sauna leiliruumis, kokku kakskümmend kõlarit. Pean kindlasti plaadi peale panema, muidu ei viitsi sauna minna.

Kui kedagi üldse toetada, siis Jazzkaar on number üks minu jaoks. Olen sealt palju elamusi saanud. Nii palju häid kontserte on olnud. Väga palju infot ja palju plaate on tekkinud pärast Jazzkaare kontserte. Näiteks Avishai Coheni esinemine on minu jaoks üks parimaid Jazzkaarel üldse. See on nii super! Mul on tema autogrammiga plaat ja ma olen väga uhke selle üle. Anne Ermita poleks teadnudki, et Avishai Cohen on nii kõva mees.

Tegelikult ei teki küsimust, miks toetada Jazzkaart. Minu jaoks on see hingeline teema. Isegi kui meil on firmas rasked ajad, pole ma kordagi kõhelnud. See on isiklik otsus. Muusika on minu jaoks emotsionaalne tugi.

Jazzkaar on Eestisse toonud natuke teistsuguseid, natuke kaugemalt, natuke vähem tuntud muusikuid. See on tema roll ja väärtus. Anne Erm ütleb, et see on probleem, et ei jaksa osta kalleid artiste. Mina ütlen, et see on väga hea, sest neid ma tean ja oskan minna vaatama kohta x. Anne toob just selliseid, kes veel ei ole kuulsad või ei saagi kunagi kuulsaks, aga on jube head.

Ilmselt on teil ka suur plaadikogu?

Mul on korralik plaadikogu. Jazz on selles isegi teisel kohal. Rock on esimesel, sest rock on olnud minu pärisosa kogu aeg. Viimasel ajal on rohkem huvitavamaid jazzilaadseid asju tekkinud, sest rock tundub end ammendanud olevat. Pärast Led Zeppelini ja Deep Purple'it pole midagi nii võimsat olnud. Tom Waits on see, keda ma ikka tõeliselt kuulan, iga temaga seotud plaati. Minu jaoks on see mees üks geniaalsemaid tegelasi. Muidugi Bob Dylan ja Joni Mitchell on need, kelle absoluutselt kõik plaadid on mul olemas. Jazzipool toob juurde huvitavaid värve ja väga palju üllatusi ning sellist, mida ei tea osta või tahtagi.

Kuidas omal alal profiks saada?

Kui rääkida professionaalsest juhtimisest, siis hea juht võib juhtida ükskõik mida. Kui ikka ajumasin on korras, siis on tehnoloogia poole õppimine lihtsam kui spetsialistil juhtimise poole õppimine. Juhtimine eeldab geneetilist koodi ja annet. Juhtimise võime on musikaalsuse omamisega sarnane - seda kas on või ei ole. Peab tegema valikuid. Ei saa olla korraga hea trükkal, tootmisjuht, müügijuht ja raamatupidaja. See on absurd.

Anti on küll minu jaoks konkurent, kuid meil on sõbrasuhted. Käime koos näiteks motomatkadel. Antit iseloomustab see, et ta on alati vara üleval, saab esimesena telgi kokku ja on valmis edasi minema.

Ta on täis tegutsemisetahet ja positiivsust. Kui talle midagi ei meeldi, ütleb ta otse välja. Tööalaselt tundub Anti olevat helge visiooniga mees, väga hea analüüsi- ja üldistusvõimega, mis teeb temast hea juhi.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing