Ise tehtud, hästi tehtud

Liivi Tamm 24. november 2006, 00:00

Savi mätsimine on hingele hää. Klassis on soe, meie juhendaja, keraamik Milvi Kass pakub teed ja Kasekese kommi. Tegijate käte all valmib midagi otsast otsani ise tehtut: jõulukinke kallitele ja tegin-ilusa-asja rõõmu iseendale.

Kui ma Kaidi esimest korda savi mätsima kutsun, on ta natuke pabinas: "Käeline tegevus ei ole vist mu tugevaim külg," tunnistab ta.

Tunnis osalevad viiene Markus ja neljane Hanna Mia hättajäämist ei karda: ootamatult saavad nad suurte inimeste kõrval tunni kõige pühendunumateks keraamikuteks. Valge ja pruun savi mätsitakse julgelt siiruviiruliseks totsikuks. Hanna-Mia meisterdab hoopis savist issi.

Lauale on laotatud kladed kõiksugu näidistega, mis lisainspiratsiooni pakuvad, kui omal mõistus otsas. Siis jagatakse savitükid kätte: Milvi juhendab tegutsejaid sammhaaval, endal kaval nägu peas: tema ju teab, mis lõpuks välja tuleb.

Uuel keraamikul on nöörijuppide vahele surutud savikamakat vormides silmad uudishimust suured kuni savipäts käte vahel arusaamatul kombel isepäise kujuga totsikuks muundub.

Tunniga mätsib ka esimest korda keraamikategemisega kokkupuutuv võhik kruusi või kausi valmis. Siis rändab vastvalminud ise-tehtud-asi ahju. Ettepõletusse.

Ettepõletus tähendab tegelikult lõpp-põletusest 300 kraadi madalamal temperatuuril kuumutamist - niisuguses kuumuses karastunud taiesed pole veel päris valmis, savi on veel habras ja kõlisev. Aga juba on ta valmis glasuurimiseks. Glasuurimise kunstis ei ole esmapilgul midagi keerulist. Värvi justkui guaššidega. "See toon ühtlustab hästi, see on tumedal savil natuke intensiivne," juhendab Milvi. Tjah, kogemuse nipid.

Ja ikka juhtub, et mõni potsik näib soovitust erinevat karva. "Kui tõesti ei meeldi, glasuurime üle," saab hädaline lohutust.

Õiget tooni aitavad valida saviplaadikestele maalitud savinäidised. Nood istuvad lauaplaadil korralikult rivis: läikivad ja matid, kristalsed ja tagasihoidlikud, eredad ja mahedad toonid.

Glasuur kantakse esemele pintsliga, tasside-kausside sisemus saab kaetud valamistehnika abil. Viimane tundub esimest korda katsetades üks hirmuäratav loom olevat: tuleb suurest nõust valmivasse tassi glasuur sisse kallata ning see ettevaatlikult samasse tagasi kummutada, püüdes eseme välispinda mitte määrida. Minul on esimesi kordi katsetades tunne, et kohe-kohe pudeneb värvipotsik käest, sisu ujutab üle pool klassi ja kõik lauanaabrid... Jube. Aga Milvi hakkab naerma ja aitab, sest eks need äpardused nii mõnigi kord just ülipüüdlikkuses kinni olegi. Väikese harjutamise tulemusena tundub glasuuri valamine mullegi täitsa jõukohane olevat.

Algsest savihirmust saavad uued tulijad kähku võitu. "See just ongi tore, et igaüks saab hakkama," julgustab õpetaja Milvi. "Keraamika on looming, mis teostatakse algusest lõpuni ise. Ise tuleb välja mõelda, alustada, ise saab kasutada lõpptulemust. Suures korporatsioonis töötades on inimene tavaliselt lüli, ühe osakese teostaja. Omalooming on aga energiasüst iseendale, see on tugev protsess."

Jõulude eel tõuseb ringis osalejate töötempo märgatavalt.

"See on emale, too on vennale," loetlevad osalejad lauale laotatud toorikuid. Ja ongi üks kingimure jälle vähem.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:43
Otsi:

Ava täpsem otsing