Navahote kivist võlumaa

Madis Eelmaa 01. detsember 2006, 00:00

Navaho reservaat on Ühendriikide suurim, seal elab veerand miljonit navaho indiaanlast. Arizona osariigis asuvaid Monumentide orgu ja Antiloobi kanjonit peavad nad oma pühadeks paikadeks.

Kuni eelmise sajandi kolmekümnendate aastateni oli see tundmatu maa. Monumentide oru avastas valgetele inimestele Hollywood. Seal vändati hulk Ameerika populaarseid vesterneid.

See on seesama Metsik Lääs, kus keset punaseid liivakivikolosse kihutasid vahuleaetud hobused, vedades postijaamast rikkaid pärijaid või Bank of America kullakange. Pimestavas tolmupilves tuiskas tõllale järgi kamp räpaseid röövlinägusid ja kusagil loojangu piiril ootas kaljunukil kurikaelu õilis šerif.

Seal rännates soovitan peatuda Goulding Lodge'is, mis on ainuke koht, kus saab öömaja ja korralikult süüa. Kunagi oli selles kihav kaubapunkt, nüüd motell ja restoran.

Kõrvalolevas külamuuseumis on põhilised eksponaadid filmistaaride fotod ja plakatid. Seintelt leiab kõigi kuulsate püstolikunnide fotod, näod irvel: Henry Ford, Marlon Brando, isegi noor Ronald Reagan. Lisaks on muuseumitubades läbisegi indiaanlaste ja kaupmeeste nänni, hoovis püüavad pilku kauboifilmidest tuttavad - kenasti ära võõbatud - postitõllad, kaarikud ja muu butafooria.

Kui teised USA rahvuspargid on mõistliku hinnaga ja teenindajad meeldivad, siis navahote maadel saab turist tunda peaaegu vaenulikkust. Seda vaatamata soolasele sissepääsumaksule ja veel soolasemale hotellitoa hinnale.

Kõikjal näeb laiska ja ebasõbralikku rahvast, kelle savionnide ja vagunelamute ümbrus on pigem räpane kui lihtsalt kasimata. Kunagised loomakarjad on kadunud, ringi uhada armastatakse hiigelsuurte autodega. Mõnus on ju elada, kui riik sulle muidu raha maksab ja ka kütus on odav.

Monumentide orus pole rahvusparki moodustatud, õigus territooriumi hallata ja turiste maksustada on jäetud navahotele. Ja hakkama on nad saanud vaid maksustamisega.

Tegelikult on Monumentide org pigem suur lage väli, pikitud täis tohutu suuri punaseid kaljusid ja kivikolosse. Iga hiiglane on erinev, ometi saab sarnastest pinnavormidest ühtne väli.

Kümneid miljoneid aastaid tagasi loksus seal meri, hiljem maa kerkis ja piirkonnast kujunes platoo. Vooluveed ning tuuled töötlesid pinnast ja uhasid murenenud kivimassid minema. Järele jäid erakud tugevamast kivimist - kiltkivist alustele toetuvad kaljud ja kolossid. Mõned rebivad end pilvedesse kui muistsed obeliskid - need on valdavalt liivakivist.

Vanadele indiaanlastele oli see paik püha maa, millest on tingitud ka vaimudeilma kalduvad nimed: Vihmajumala Lava, Tootemisambad, Äikeselinnu lend. Ise avastasin, et üks grupp meenutab hoopis Prantsusmaal asuvat gooti stiilis Amiens'i katedraali…

Nende vahel kulgeb 20miiline hooldamata, auklik, mudaste roobastega tee. Oma tavalise autoga pidime vaikselt ringi roomama, millega meie juht ka oivaliselt hakkama sai - see jättis mulle kõik võimalused lõputult ringi vahtida ja pildistamiseks parimaid nurki valida.

Teise ilmasõja ajal leiutas USA armee sidepidamisviisi, mille salakeelt ei suutnud vaenlased lahti murda.

Nimelt võeti sidepidajateks navaho hõimu kuuluvad indiaanlased, sest nende keelt ei räägitud kusagil mujal maailmas.

Navahod suhtlesid militaarse telefoni- ja raadioside kaudu, kasutades oma keelel baseeruvat koodi. Salakeele lahtimurdmist raskendas see, et ilma spetsiaalse koolituseta navahod sellest aru ei saanud. Nii polnud vaenlasel kasu sõjaväljal navaho hõimu liikmete vangistamisest.

Navahotest koodirääkijaid kasutas USA peamiselt Vaikse ookeani piirkonnas.

Aastal 2002 vändati sel teemal põnevusdraama "Tuulte keel". Film jutustas Ameerika seersandist (näitleja Nicolas Cage), kes pidi hoolitsema, et ükski navaho sidemeestest ei satuks pantvangi, kus ta võiks piinamise survel koodi reeta.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:43
Otsi:

Ava täpsem otsing