Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Näpuotsaga fantaasiat

Liivi Tamm 15. detsember 2006, 00:00

Sergei Trunov on teiselpool telefonitoru natuke jahmunud olekuga, kui kuuleb, et lugu jõulutoidu valmistamisest võiks sisaldada ka ajakirjaniku katsetust restoraniköögis nuikapsast jagu saada. Ega kokkamine ole naljategu. Lisaks tunnistan kohe ausalt üles ka, et varem ma kuskil restoranis töötanud pole.

Igal juhul turnime juba mõne päeva möödudes koos fotograaf Indrekuga küüslaugurestorani soliidsest trepist teisele korrusele ja küsime natuke arglikult peakoka jutule. Hetke möödudes vupsab Sergei köögiuksest välja, endal lai naeratus näol, ja juhatab meid otse töötandrile: et juba ootasime, asjad jätame siia, kohe toon kitli ka.

Ebalus kaob, uudishimu mitmekordistub…

Selles köögis valitseb kord. Sigin-sagin on nii konkreetne, et pole kahtlust: igaüks teab, mida ja millal ta teeb. Karbonaaditükid ja juurviljad on hakkijate ootuses lauale rivistunud. Sergei haarab noa ja hekseldab kapsa ahvikiirusel tükkideks. "Vahest oleks parem, kui ma pigem seentega katsetan," pakun ma välja. Lõppude lõpuks - ega see elus esimene kord hakkida ole. Fotograaf Indrek klõpsib samal ajal hullunult pilte.

Siis saan oma valdusesse riivi. Tavalise riivi ja tavalise kartuli. Hakkame valmistama kartulikooke. Nii me siis kahekesi riivime. Sergei kolm kartulit, mina sama ajaga pool kartulit.

"Kartulikotlette on ise lihtne teha. Kodus võib kartuli ka läbi hakklihamasina lasta," juhendab Sergei. "Peaasi on riivitud segu vees hoida, muidu tõmbub kartul õhu käes hallikaks."

Ja-jaa, see nipp on juba lapsepõlve vanaema-suvedest meeles…

Siis sulpsab riivitud kartulile kaussi seltsiks üks muna ja sool ning kartulitaigen on valmis pannile rändama. Kerge praadimine, kiire kuumutus ahjus, kus kõrval säriseb paljulubavalt karree. Ja siis serveerimine: toit taldrikule, värviline tomatikuul silmarõõmuks. Valmis. Sergei piilub kella: 49 minutit hakkimisest serveerimiseni.

Edasi suundume söögisaali valmistatut nautima ja niisama juttu puhuma. Kuuleme, et Sergei Trunov on restorani menüü peavalvur olnud juba seitse aastat: sama palju talvesid, kui on möödunud toidukoha avamisest. "Ei ole ära tüdinenud," tõrjub ta mu kahtlusi. "Ega siin kella vaadata, aga kogu köögipersonal on sama. Keegi ei ole seitsme aasta jooksul ära läinud."

Sergeid ennast veetlesid kokakunsti saladused juba lapsena. Ta tunnistab naerdes üles ka teismeliseea-eelsed äpardused. "Kord ilmestasin borši hernekommidega. Aga see maitses lihtsalt jube…"

Edasi tuli juba kokakool ning kuus aastat kestnud töö laeval. "Mehed tahavad hästi süüa, seal juba nalja ei mõisteta, kui toit ei kõlba," teab Sergei. "See oli tõeline kool, ega raamatust poole sea fileerimist ära ei õpi."

Restorani spetsiifika tõttu ei saa me ka küüslaugu teemast üle ega ümber. "Küüslauk ei tohi toidus üle lüüa, toit peab olema tasakaalus," räägib Sergei ja lisab muiates: "Kui klient just otseselt ei nõua, siis me töötlemata küüslauku kunagi ei serveeri. Muidu võib tõesti isegi trollikontrolöri ära ehmatada. Õigesti lisatud küüslauk aga sobib igasse toitu. Vast mannapudru jätaksin välja…"

Muidu on aga küüslaugurestorani töötajad küülauguusku küll. Sergei kinnitab, et oma lapselgi ripub küüslauguküüneke paela otsas kaelas: tuleb vaid paari päeva tagant värske vastu vahetada ja pahad pisikud ei saa ligi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:43
Otsi:

Ava täpsem otsing