Rütmikas lõpp 2006. aastale

Aasta eelviimase õhtu sompus ilma täitis minu jaoks energiaga Tallinna Linnateatri IV rahvusvahelisel festivalil "Talveöö unenägu" üles astunud Ghana tantsuansambel Kusum Gboo. Nende esinemine 30. detsembri õhtul pani minu aastale väga rütmika, meeleoluka ja positiivse punkti.

Laulu- ja tantsuetendusele oli lavastaja Richard Danquah andnud nimeks "Somu", mis tähendab kohalikus akani keeles "hoia hästi seda, mis sul on", kutsudes aafriklasi üles väärtustama esiisadelt saadud traditsioone. Õilis nimi õilsal ettevõtmisel. Ka meile kuluks sellise moto järgimine marjaks ära.

Etendus, mille Aafrikast pärit trupp publikuni tõi, pani ilmselt ka kõige tuimema festivalikülalise käsi plaksutama. Suhtlemisaltide ja positiivsete inimestena suutsid nad ka eestlased trummirütmide saatel tantsima panna - nii soliidseid ärimehi kui ka ka paadunud tantsu- ja teatrifänne, kes koos professionaalidega lavalaudadel jalga keerutasid ja puusa nõksutasid.

Imekspandava kergusega kulges etendus maailma tekkimise jutustamisest üle tempokaks lauluks ja tantsuks, tuues vaatajani ülevaate erinevate Aafrika riikide traditsioonilistest tantsudest. Iga uut trummirütmi ja tantsijate-lauljate etteastet illustreerisid aafrikalikud kehakatted, mida trupi liikmed vahetasid. Publikuni toodi killuke naabermandri põlisrahvaste kultuurist ehedaimal kujul.

Tõnu Oja, kelle ülesandeks oli tõlkida laval toimuva sisu ja tähendus eesti keelde, tõi oma väikeste kõrvalepõigete ja teadustamistega publiku lõunamaa rütmide juurest järsult tagasi Eesti argiellu, mõjudes seejuures äärmiselt positiivselt.

Oli suur rõõm vaadata noori tantsuansambli liikmeid toomas naerusui ja uhkusega külmast võetud eurooplasteni Aafrika iidseid, sajanditevanuseid kombeid. Kui suudaksime kunagi ka enda rahva kultuuripärandit sellise energia ja kirega edasi anda, siis ilmselt ei peaks me muretsema popkultuuri hävitava mõju pärast meie traditsioonidele.