Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas Eestis mõtleb veel keegi oma peaga?
Riigis on imevähe valdkondi, kus inimesel tuleb valida, oma peaga mõelda, ise otsustada. Vaadake, kuidas inimesed ootavad oma järge pankades või poodides, kus on numbritega ootesüsteem - loiult, ent leppinult. Juurdunud volituste ja notarite süsteem süvendab unist mõtlemist. Notar ju vastutab, nii et inimene ei peagi mõtlema - tal on vaid vaja notarit usaldada ja nõutud rahasummad üle kanda.
Huvitava tahu vastutuses tõi äsja esile Euroopa Komisjoni aseesimees Siim Kallas. Ta rääkis kingitustest Euroopa Liidus kui võimalikust korruptsiooniallikast. Piiriks ei peaks siin olema mitte kingi rahaline väärtus, arvas ta, vaid selle olulisus. See oleks kingisaaja enda otsustada, kuidas ta selle olulisuse endale ja teistele ära selgitab, ent nii tekiks ametnikul isiklik vastutus.
Mulle see mõttekäik meeldis, ent see on kahjuks kaugel tänasest Eesti reaalsusest, kus riik ja rahvas on teineteisest kaugenenud, põrnitsevad vaid teineteist eemalt ja paljud pettunud ilmselt märtsis valima ei lähegi. Mis ma ikka lähen (või teen või ütlen) - see ei muuda midagi, olen kuulnud öeldavat.
Ent isiklikus vastutuses peitub meil Eestis vist küll ainuke lootus. Ei ole ju ette näha mingisugust meelemuutust meie tippjuhtide seas, kes ei näi taipavat ei vastutuse olemust ega vajadust selle järele.
Autor: Tiina Tamman