Eestimaa tuultel jätkub jõudu enamaks

Ajal, mil Euroopa on mõistnud taastuvate energiaallikate olulisust, teeb Eesti selles suunas alles tibusamme.

Üheks perspektiivsemaks taastuvaks energialiigiks nimetab Euroopa Tuuleenergia Assotsiatsioon just tuuleenergiat.

Tuuleenergia aina kasvavat populaarsust ilmestab selle energialiigi üha laiem levik maailmas, eelkõige Euroopas, kus juba paigaldatud tuulikute koguvõimsus on kasvanud viimase viieteistkümne aasta jooksul mitu tuhat korda.

Eestis alustati tuulest põhivõrku elektri tootmist alles 1997. aastal, mil biosfääri kaitseala Hiiumaa keskus pani tuulisele Tahkuna rannale püsti esimese tuuliku. Viimased aastad on kasvatanud tuulikute arvu Eestis üle kolmekümne.

Nagu uuringutest selgub, on Eestis tuuleenergia osakaalu suurendamiseks tuult piisavalt. Tartu Ülikooli geograafia instituudi teadlase Ain Kulli sõnul võib tuuletingimuste poolest lugeda tuulikute jaoks kõlbulikuks piirkondi, kus aasta keskmine tuule kiirus ületab kümne meetri kõrgusel 4,5 kuni 5 m/s. Sellised on peaaegu kõik lagedad rannaalad Eestis. Tartu Ülikooli Geograafia Instituudi uuring selgitas välja, et kõiki piiranguid arvestades (nt looduskaitse- ja Natura 2000 alad, mürakaitse- ja ohutustsoonid asustuse ümber, muinsuskaitse, looduskaunid kohad), oleks tuulikuid võimalik püstitada pea kaheksale protsendile rannaaladest.

Senine kesine areng tuuleenergia sektoris ei tulene tuule puudumisest, vaid tuulest toodetud elektri omapärast. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium märgib üleeelmise aasta aruandes Euroopa parlamendile, et tuuleenergia kasutamist takistavad halb ühendus ülejäänud elektrivõrguga ja tuulikutest tingitud pingekõikumine, mida on keeruline reguleerida.

Tuuleelektri kõikumine ei ole lahendamatu probleem. Möödunud kevadel toimunud energeetikakongressil pakkus Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liige Rainer Nõlvak ühe võimalusena üle- ja alatootmist kompenseerida välja liitumisega Põhjamaade elektrivõrguga, müües sinna ülejääva tuuleelektri ning saades nõrga tuulega päevadel elektrit vastu, mis hoiaks elektribilanssi tasakaalus.

Reaalselt räägitakse umbes umbes 250 tuulikust, mis ühtlase toodangu korral suudaks rahuldada üle kolmandiku Eesti elektrivajadusest. Arvestades aga tuuleelektrijaamade ebaühtlast toodangut ja Eesti elektrisüsteemi eripära, oleks tuulikute sobiv osakaal elektrinõudluse rahuldamisel 5-7%, mida on mõtet ka riiklikult toetada.

Arvestades Eesti soodsaid tingimusi tuuleenergia tootmiseks, võiks tuuleelektri osakaal moodustada siseriiklikust elektritarbimisest 10-15%. Tulevikus võiks osakaal olla vähemalt 30%, mis oleks kooskõlas ka Euroopa Liidu poliitikaga. Sellises mahus tuuleparkide liitumise elektrivõrguga on Eesti Energia tänaseks tehniliselt heaks kiitnud.

Autor: Agur Paesüld