Äärmused: tigu ja lendur

Linnas liigeldes jäävad silma eelkõige äärmuslikud sõitjad. Ühed, kes sõidavad lume tulekuga nagu teod, teised, kes kujutlevad end olevat lennukipiloodid. Miskipärast on just nemad need, kes jäävad meelde, ning seda mitte positiivses mõttes.

Alati, kui öösel tuleb maha suurem kogus lund, on enamikul inimestel vaja viriseda, et lumelükkajad ei jõudnud jälle õigel ajal teid lahti lükata. Küll jäävad oskamatud sõitjad lume sisse kinni ning suures ähmis unustatakse ära, kuidas lume sees sõita tuleb.

Miskipärast kipuvad need hädisemad sõitjad olema just nõukaajal load saanud keskealised vähese sõidukogemusega autojuhid. Ehk peaksidki nemad sõitma vaid suvel ning ainult poodi ja tagasi. Lumes sõita on ju puhas lust!

Kui muidu on linna vahel reaalne kiirus umbes 60 kilomeetrit tunnis, siis neil lumerohketel hommikutel on keskmine kiirus kolm korda väiksem. Autod uimerdavad nagu teod rohukõrre peal, pikivahet ei osata hoida ning plekimõlkimisi on hulgi. Jääb tunne, nagu oleks kõik liiklejad pärit Aafrikast ja poleks varem lund näinud, veel vähem pidanud lumes autoga sõitma.

Ma ei mõista, miks ei võiks nautida lund, kuni lumelükkajad selle tänavatelt likvideerivad, ning sõita mõistliku kiirusega, hoides pikivahet. Rohkest lumest pole ju midagi hullu, sest vähegi oskaja autojuht suudab oma autot talitseda.

Muidugi, alles eile load saanud kodanikud võiks siiski bussiga sõita või oodata, kuni teed on lumest puhastatud. Hulljulgus ega oskamatus pole küll omadus, mida peaks teistele demonstreerima, et sellega siis teisi liiklejaid ohustada.

Ma ei räägi siin kihutamisest, vaid normaalse kiirusega sõitmisest isegi siis, kui tänavatel on tõepoolest lund näha. See pole ju midagi uut ja erakordset, et peaks liikluskiirust kolm korda vähendama.

Lumesõitu saaks harjutada suurematel külmunud järvedel ja tiikidel, kuid paraku on omavalitsused kehtestanud seaduse, et avalikel veekogudel jäärajal sõitmine on kas absoluutselt keelatud või on selleks vaja omavalitsuse luba.

See on ju liiklusohutusele vastu töötamine - kui tuleb isu auto käitumist talvel ohutult katsetada, ei saagi minna spontaanselt kätt proovima.

Hilisõhtuselt tühjad kaubanduskeskuste hiigelparklad on sel juhul abiks, kuid ei! Ka seal tiirutamine on keelatud. Tihtilugu kutsutakse hilisõhtustele sõitjatele politsei ja siis on jama kuhjaga. Pealegi on seal takistuseks valgustuspostid, millele otsasõit on tõsine oht. Teiseks äärmuseks on hulljulged raske jalaga juhid, kes ei hooli kehtestatud kiiruspiirangutest ega ilmaoludest. Just äsja toimus keset linnatänavat nelja laibaga lõppenud avarii, kus noored hulljulged poisid katsetasid oma auto võimeid.

Sellised "lennukipiloodid" on ohuks mitte üksnes iseendale, vaid kõigile elanikele, sest kunagi ei tea, millal ja kust selline "lennuk" su autole sisse sööstab. Ning siis ei pruugi olla abi mingitest turvameetmetest, sest kokkupõrge võib toimuda ükskõik millise nurga alt.

Mõistan, et aeg-ajalt on hinges tahtmine ja vajadus oma autost viimast võtta, kuid miks peab see toimuma avalikel teedel-tänavatel? On ju selliste vajaduste rahuldamiseks mõeldud kõiksugused võistlused, nii suuremad kui ka väiksemad. Alates mõnusast kurvisõidust ja lõpetades sirgjoonelise veerandmiiliga. Kuu jooksul saab kindlasti paar korda rahuldada oma adrenaliinivajadust ametlikult ja ohutult võistlustel. Sellistel üritustel on tagatud ka esmaabi ja muu turvaliseks sõiduks vajalik.

Pealegi, harjutamine pidavat meistriks tegema.