Kallas: Laari eemalejäämine valitsusest oli põhjendatud

Mulle tundub, et koalitsioonis on kokku lepitud ja olen selle koalitsiooni jätkumise suhtes optimistlik. Inimeste vahelised suhted on muidugi asjad, mida keegi ei oska ette planeerida. Aga selge on see, et valimistulemus eeldab just seda koalitsiooni, mida praegu tehakse.

Aga ega ma viimaseid uudiseid teagi. Kui valimised olid läbi, siis ikka küsisin tulemuste kohta ja olin Ansipiga kontaktis. Siis sain äkki aru, et ma ei saa jätta muljet, et ma üritan sündmuste käiku mõjutada.

See "sõprus" on tinglik, sest poliitikas on samaliigiliste erakondade vaheline konkurents veelgi teravam, kuna nad sõltuvad samast valijaskonnast. Lisaks on koridorides palju nähtamatut konkurentsi. Avaliku võitluse vastu pole mul midagi, aga salajases võitluses on palju frustreerivat.

Samas on Eesti poliitika väga palju arenenud. Kõik erakonnad on õppinud. Seejuures on nad õppinud ka valitsuskoalitsioonide lõhenemisest: et kes on sellest võitnud ja kes kaotanud ning näinud, et pigem pole keegi võitnud. Valmisolek otsida koostööd kogenud erakondade vahel on täna palju suurem, kui see on kunagi varem olnud.

Sellest probleemist tuleb aru saada. Nii ma ise kui ka Toomas Hendrik Ilves käitusime väliministrina sisepoliitikas kaunis vabalt. Sellest on ka õpitud: peaminister ei saa võimuliitu tüli sisse programmeerida.

See on nüüd peaministri otsustada - Urmas Paet pole ju ka halb välisminister olnud. Ma pole lõplike valikute juures olnud, aga ma näen probleemiasetust küllalt selgesti. Peaminister ei taha enda kõrvale figuuri, kelle pärast ta peab hiljem kuulma, et ta on peaminister selle ja selle valitsuses.

Reformierakonnal on, mis seal salata, partneritel tooli alt ära tõmbaja kuulsus.

See on mõnes mõttes müüt. Poliitikas on nii, et kui sa saad aru, et sinul hakatakse tooli alt ära tõmbama, siis tuleb paratamatult tegutseda.

Esiteks on Reformierakonnal olnud kogu aeg suhteliselt tugev profiil, mis on talle ka palju vaenlasi toonud. Meie tugevad alad on alati olnud majandus- ja välispoliitika. Samas oleme alati otsinud oma sõna sotsiaalpoliitikas ja me leidsime hea programmilise idee aastal 2003 vanemapalga näol.

Nüüd laiendati sotsiaalpoliitika osa veel rohkem, erakond suutis võluda palju laiemat hulka valijaid sellega, et programm oli mitmekesisem. Sa võid ju palju asju kirja anna, aga sotsiaalpoliitika valdkonnas meil seni veenvus puudus.

Teine asi on see, et võrreldes paljude teiste erakondadega on meie partei olnud suhteliselt ühtne. Vaadake näiteks, kui palju Keskerakonnast on inimesi ära läinud, kui palju seal on lõhenemisi olnud. Meil pole olnud lõhenemisi ega sisemisi leere, mille kohta kõik saavad väljastpoolt aru, et ses parteis käärib. Valija vaatab, et tema hääl läheb meeskonnale, kes on tegus, sest ei kuluta kogu auru sisemisele võitlusele.

Erakonna juhtimine on keeruline asi. Erakonda kuuluvad tuhanded liikmed, see pole inimeste kooslus, kus kõik mõtlevad saada ministriteks. Sa pead suutma seda koos hoida ja see on raske töö. Palju sõltub hoolikast inimestega suhtlemisest ja nende kaasa tõmbamisest. Lugesin just suure huviga Helmut Kohli biograafiat. Ta tegeles väga hoolega oma erakonnaga ja suhtles oma inimestega. Me oleme püüdnud teha sedasama.

Nii ongi meie erakonna siseelu orgaaniliselt edasi arenenud. Kui vaadata Reformierakonna nimekirja, siis seal oli võrreldes eelmiste valimistega suur põlvkonnavahetus. See on toimunud suhteliselt valutult. Valutult läks ka esimehe vahetus, mis oli juba ammu plaanis - üks inimene ei saa olla sellel postil lõpmata kaua olla. Samas keerleb Eesti poliitikas väga palju esinumbrite ümber ja vahetuse puhul on sageli ettearvamatu, mis edasi saab.

Üks põhimõte, mis meil on alati olnud, on tõmmata arutamise ja otsustamise juurde nii palju inimesi kui võimalik. Meile pole kunagi esitatud süüdistust, et otsustamine käib kuskil tagatoas. Meil on olnud erakonna juhatuses alati täiesti avameelne jutt. Juhatusele ja ka volikogule pole tulnud midagi üllatusena ja huvitaval kombel pole ka midagi lekkinud, kuigi oleme sensitiivseid poliitilisi asju alati juhatuses ja volikogus avameelselt arutanud. Tavaliselt on nii, et kui öelda inimestele, et hoiame selle enda teada, siis see just lekib. Aga meil pole usaldust kuritarvitatud. Minu põhimõte on alati olnud, et sa pead oma inimestega olema totaalselt avameelne ja kelleski ei tohi tekitada ettekujutust, et teda hoitakse kõrvale.

Ma ise pole ka olnud kunagi tugev värbaja. Olen lähtunud sellest, et kui sa teed valiku poliitikasse tulla, siis on see tõsine valik, mis toob sulle ka isiklikke probleeme. Nii tõsist valikut ei saa kellelegi peale pressida.

Näiteks kõigi poliitikas olnud ajakirjanike puhul meenutatakse alati nende parteilist kuuluvust. Samuti on erakondadel oma favoriitärimehed, mis tähendab, et järelikult teised ei ole favoriidid. Seega on mõistetav see, et ärimehed üritavad poliitikast distantseeruda ja olla kõigiga heades suhetes.

Üldiselt peaksid äri ja poliitika olemagi kaunis lahus seisvad asjad. Poliitikas ei saa teha ärilisi tellimustöid.

Tulumaks päris ära kaotada võiks olla ju hea radikaalne idee, aga siis tekivad probleemid jälle topeltmaksustamise lepingutega ja ma arvan, et mingi kombineeritud variant oleks parem.

Aga ei maksa unustada, et kui tulumaks on meil proportsionaalne ja suhteliselt madal, siis töökohtade loomist ja palga maksmist maksustatakse meil suhteliselt kõrgelt. Pigem tasub vaadata, kuidas seda maksukoormust vähendada, sest palga maksmise maksustamine mõjub tööhõivele negatiivselt.

Tuleb vaadata, mis mujal tehakse. Ning ärme kunagi alahinda ühiskonna absorbeerimisvõimet. Lugesin suure huviga kuulsa Euroopa Komisjoni presidendi Jacques Delorsi mälestusi, kelle ajal loodi Euroopa ühisturg. See oli tohutu suur pakett: kaotati elamisload, tollibarjäärid jne.

Aga et ka ühiskonnad ja riigid asja heaks kiidaks, kiideti samuti heaks kaks sotsiaalpaketti. See oli väga hästi läbi mõeldud asi. Sa viid ellu suure turumajandusliku muutuse ja samas annad sa kindlustunde inimestele, keda muutused võiksid haavata.

Sama lugu on ka Eestis - Euroopa kogemuse põhjal võin öelda, et kõik muutused maksupoliitikas peavad olema ühiskondlikult tasakaalustatud. Pooldan endiselt Eestis turumajandusele veelgi suuremate võimaluste andmist - näiteks ettevõtte asutamise lihtsustamist ja tööturu paindlikumaks muutmist - aga selle taga peab olema konsensus. Kõike võib teha, aga midagi ei tohi teha vastasseisu tingimustes, vaid see peab olema laialdaste ühiskonnagruppide poolt aktsepteeritud. Kui laiendada turumajandust, peab mõtlema ka sellele, kuidas pensionärid sellest osa saaksid.

Suhteliselt elujõuline. Ma muidugi ei tea, milliseid ideid võetakse rohkem üle siis, kui heaolu kasvab.

Ei tohiks minna seda teed, millest Euroopa Liidus otsitakse täna paaniliselt väljapääsu. Peame vaatama, et sotsiaalsete garantiide süsteem ei muutuks piduriks. Euroopa kuldajastul viidi sisse ümberjagamissüsteem, millest hiljem on raske lahti saada. Eesti pensionisüsteem on suhteliselt paindlik ja käib ajaga kaasas.

Mulle tundub, et meie tervishoius on arenguruumi kõvasti. Kui omal ajal sai meie tervisekindlustussüsteem loodud, jäeti erakindlustuse idee kõrvale, aga nüüd tasuks kaaluda kombineeritud varianti.

Lähemalt tasuks uurida Belgia süsteemi. Elades viimased aastad Brüsselis, võin öelda, et Belgia tervishoiusüsteem on üks paremaid. Seal ei ole minu teada üldse riiklikku kindlustust, kuid on rühm suuri kindlustusseltse, millest suurem osa on mittetulunduslikud. Osa maksab inimene ise ka. Haigekassaga algab probleem sellest, et see on monopol.

Mida paindlikumad on töölt vabastamise reeglid, seda lihtsam on luua uusi töökohti. Kõige jätkusuutmatum variant on see, mis paneb ettevõtjatele väga palju sotsiaalseid kohustusi, nagu lasteaedade pidamine, pensionide maksmine. Ettevõtja peab saama paindlikkuse töötajate arvu vähendamisel, aga riik peab tagama inimesele turvatunde ja viisaka toetuse.

Võõrtööjõule on piirid ju lahti. Euroopas on ligi 500 miljonit inimest. Näiteks IT-sektor juba ka värbab inimesi mujalt Euroopast.

See on mütoloogia. Eestis on näiteks jutt, et kui arst läheb Eestist minema, siis teenib ta mujal 100 000 krooni kuus. Kui ma hakkasin kokku lugema, kui palju minu perearst Brüsselis teenib, siis ei saanud ma seda summat kuidagi kokku, kui ka maksud ja kulud arvesse võtta. Eesti arstid ei teeni väga palju vähem.

Kui Eestis saab ehitustööline juba 25 000 krooni kuus, siis Brüsselis on 1600 eurose palga juures järjekord silmapiirini. Ja 1600 euroga on Brüsselis palju keerulisem toime tulla kui 25 000 krooniga Eestis. Nii et suurt vahet pole.

Kvalifitseeritud tööjõud läheb sellele maale tööle, kus ta saab oma teenitud raha eest rohkem kätte. Peamiselt puudutab see maksusid. Ja kui sellest vaatenurgast vaadata, siis Eestis pole ju halb.

Konkurentsivõimelised Eesti ettevõtted maksavad juba rahvusvahelist palka. Minu meelest tuleb meil mõelda hoopis Soome, mitte Ukraina tööliste Eestisse toomise peale. Ja see aeg ei ole mitte kaugel. Ehitustöölised juba tulevadki.

Selle peale ma küsiksin: kui ma olen valitsuses, mida ma saan teha? Valitsuse käes on olulise vahendina riigieelarve tasakaalustamine. See on tema kõige tähtsam relv inflatsiooni vastu võitlemisel. Aga Eestis on ju eelarve ülejäägiga - no mida veel teha? Ja meie võlakoormus on kõigi Euroopa riikidega võrreldes tühine.

Jah, aga siis tuleks mõõta, kuipalju see inflatsiooni mõjutab. Ja selle omahind võib osutuda väga kõrgeks.

Tärminitega on see ohtlik asi, et neid tuleb võib-olla mingil hetkel muuta.

See juba juhtus. Ja see on negatiivne uudis. Ma arvan, et Eestil läheb väga hästi ka siis, kui meie majanduskasv langeb 6 protsendile, mis on ikka väga suur kasv. 10protsendiline majanduskasv on ebatavaline nähtus ja tõenäoliselt igavesti ei kesta.

Ma lihtsalt ei oskaks kuidagi sekkuda. Ja majandusanalüütikud ütleksid ka kohe, et sekkumine on ühekordne ja mõne aasta pärast selle mõju kaob. Mul on raske midagi tarka soovitada, sest ma tõesti ei oska öelda, mida valitsus peaks tegema, sest neid võtteid ei ole liiga palju.

Aga selles pole kahtlustki, et euroga liitumine oleks väga hea! Muidugi suurendaks see kõvasti majanduslikku turvalisust. Kui midagi õnnestuks teha, siis ma oleks palavalt selle poolt. Aga ma olen vastu niisugustele võtetele, mida on paljudes teistes Euroopa riikides tehtud ja mis on tegelikult võltsid. Need annavad ainult hetkelise efekti. Ka Sloveenias on väga paljud hinnad riigi kontrolli all ning mu Sloveenia kolleeg ütles mulle Komisjoni istungil väga selgelt, et see strateegia pole jätkusuutlik.

Arutasime Komisjonis makromajanduslikku olukorda Euroopas ja ühes ettekandes olid riigid jaotatud kastidesse avaliku sektori finantseeringute riskiastme alusel. Madala riskiga olid muuhulgas Eesti, Läti ja Leedu ning Sloveenia oli kõrge riskiga. Eesti rahandus on kaugelt Euroopa kõige soliidsem ja jätkusuutlikum.

Üks probleem on. Kinnisvara on Eestis liiga kallis. Kinnisvara toodab sisenõudlust ja see võib nii äkki ära lõppeda, et see teeb muret. Kui äkki tulevad kõik tagatised realiseerimisele, siis loomulikult pole kedagi, kes neid ostab. Nagu enne 1997. pandi raha aktsiatesse, nii tundus nüüd kõigile, et on väga tulus investeerida kinnisvarasse.

1929. aasta ülemaailmne majanduskriis algas kinnisvarahindade kukkumisega Floridas. Mu oma silme all läks majanduskriisi Soome. Kinnisvarahinnad langesid nii, et selle tagajärjel läks pankrotti üks suurimaid panku, sest tagatiste väärtused langesid viis korda.

Eelarveülejääk on, stabiliseerimisfondi luuakse - midagi muud ei oska soovitada.

Aga nagunii pannakse päris palju kõrvale. Pange nüüd ennast valitsuse olukorda ja seletage, et kui veel suuremat ülejääki teha, siis mille jaoks me seda raha siis kogume? Poliitiliselt tuleb kuskil piir ette.

Tõsi, headel aegadel ei tohiks luua selliseid kuluartikleid, mida ei ole võimalik tagasi pöörata. Ei tohiks lasta tekkida olukorral, et teatud hetkel tulud vähenevad ja siis on valitsus sunnitud hakkama laenu võtma, et maksta kinni asju, millest ei ole enam tagasiteed.

Praegu on mõistlik realiseerida investeerimisprojekte, nagu teedeehitus, mida headel aegadel saab teha ja halbadel mitte. Pensionide suurendamine on samas asi, kust ei ole tagasiteed ja seda peab täpselt kalkuleerima.

Samas, nagu ma enne ütlesin, on oluline, et pensionärid saaksid majanduskasvust osa. Kui nüüd võrrelda minu seisukohti varasemate aegadega, siis ma olen väga palju Euroopas olles sellele mõelnud, et olles endiselt liberaalse turumajanduse kõva pooldaja, saan ma ka aru sellest, et see peab olema ühiskonnale vastuvõetav. Majanduskasvust peaksid saama osa kõik ühiskonnagrupid ning sammude heaks kiitmise mehhanism peab haarama võimalikult laiu ühiskonnagruppe.

Taanis on see kokkuleppemehhanism väga hea, sest seal ametiühingud on väga konstruktiivsed. Samas Eesti ametiühingud on ka suhteliselt konstruktiivsed, ei saa kurta. Aga neid näiteid, kui halvaks võib asi minna, on Euroopas väga palju.

Ma ei mõtle praegu üldse, pikemalt mõtlen tulevikule 2009. aasta alguses. Olen hetkel rahul sellega, mis ma olen teinud ja kus ma olen olnud. Kaks ja pool aastat selle koha peal veel on päris pikk aeg, see amet pole meelakkumine. Palju on probleeme ja raskeid võitlusi - mis on, tõsi küll, enamikus õnnestunud võita. See on põnev ja tõsine, aga lihtne see pole. Põhimõtteliselt olen ma pärast seda ametit kaunis vaba mees. Eks vaatab, kõik on võimalik.

Memuaarideks on veel vara. Kõne alla võib tulla jätkamine veel ühes vahetuses, Eestisse tagasi tulemine, ka muu rahvusvaheline väljakutse, kasvõi erasektoris.