Agility - harrastamiseks vaid koos sõbraga

Agility on loodud hobuste takistussõidu eeskujul. Sarnaselt hobustega peavad koerad ettenähtud aja piires õiges järjekorras läbima erinevaid takistusi. Koeraomanik jookseb koera kõrval ja juhendab teda käskluste ning viibetega. "Mõni treener väidab, et koerajuht võib seista keset väljakut ja koera sealt juhendada, aga mina pole nii hästi väljaõpetatud koera veel näinud," ütleb Krediidipanga juhatuse liige Marina Laaneväli, kes on agility'ga tegelenud juba kolm aastat.

Marina sattus agility'sse tänu koertetreener Sirje Vetsile. Kui Marina oma tollal kutsikaohtu iiri terjeri Freyaga tema juures sõnakuulelikkust treenimas käis, kutsus Vets neid ka tollal alles Eestisse jõudnud agility'ga tegelema. "Esimene emotsioon trenniplatsil oli küll, et oo ei, see on ju võimatu, et Freya midagi sellist õpiks tegema. Täielik müstika!" meenutab Marina. Kohe oli Freyal käpas ainult hüppamine, kõike muud tuli talle takistus takistuse haaval õpetada. Aega ja vorsti kulus, aga asja sai. Rõngad olid Freya kodutöö: kahe tugitooli vahele oli surutud vana autorehv. Tehnikate harjutamine on pidev töö. "Vahel tundub mõni asi lootusetult keeruline, aga siis ei lase treener Anne Tammiksalu käega lüüa," räägib Marina.

Freyale meeldib agility hirmsasti. "Kui autosse istume, saab ta kohe aru, kas sõit läheb trenni või kuhugi mujale," kinnitab perenaine. "Kui trenni, hakkab rõõmus nihelemine pihta."

Sama räägib Sapa Profiilide müügiassistent Marge Perri. Trennikott on nende kodus kõige püham asi. Asjata Marge seda ei puutu, et koeras mitte lootusi tekitada. Sest kui trennikotti natukenegi nihutada, on austraalia lambakoer Tinny kohe kohal ja valmis tõkkele sööstma. "Tema on alati valmis harjutusi tegema," räägib Marge. "Vahel jalutuskäigul hakkab ta õpitud asju ilma käsuta huupi tegema. Proovin teda ignoreerida ja ikka ise otsustada, kus ja millal me trenni teeme."

Austraalia lambakoer kuulub töökoeratõugude hulka. Kuigi kõigi koertega peaks tegelema, vajab mõni tõug koormust oma intellektile veel eriti. "Tinny kasvataja Rootsis küsis meilt kohe, kui kutsikale järele läksime, et kas oleme ka mõelnud, mida me temaga harrastama hakkame," räägib Marge. "Aga ma olin ise ka juba otsustanud, et midagi ma hakkan kindlasti koos koeraga tegema." Lisaks agility'le õpivadki Marge ja Tinny veel sõnakuulelikkust ja koeratantsu ning käivad näitustel - see on enam-vähem kogu pakett, mida Eestis praegusel ajal on võimalik koos koeraga teha.

Agility võib aidata ka probleemse koeraga toime tulla. Arhitekt Alice Laanemägi hakkas oma šoti terjeri Muriga trennis käima, lootuses, et see aitab tal suhted koeraga korda saada. "Muri oli agressiivne, ründas teisi koeri ja inimesi ning hammustas mindki," tunnistab Alice. Tõkkesport loob hea kontakti koera ja peremehe vahele, millest on kasu ka väljaspool agility-väljakut.

Šoti terjerit vaadates on raske uskuda, et selline koer võiks hüpata üle tõkete või kartmatult poomil turnida. Tegelikult on koerad turjakõrguse järgi jagatud kolme suurusrühma, kes võistlevad eraldi. Freya ja Tinny on maksi-, Muri minirühmas. "Muri pole tõketel küll eriti kiire, aga see-eest on ta stabiilne ja teeb vähe vigu," kiidab Alice oma lemmikut. Alice'il on lisaks Murile ka noorem koer, emane airedale'i terjer Dotu, kellega ta samuti tõkkespordiga tegeleb. "Muri on mul kuri valvekoer, Dotu võtsin, et oleks üks süleloom ka," selgitab Alice.

Eestlased on oma koertega juba kolmel aastal osalenud agility maailmameistrivõistlustel. Tõsisemad harrastajad valivad koera selle järgi, et ta sobiks hästi tõkkespordiks. "Parimad tõud on bordercollie'd ja shetlandi lambakoerad," ütleb Alice. Kehvemini sobivad sellele spordialale väga suured tõud: nad on liiga rasked, et kiiresti ja hästi takistustest üle hüpata või läbi pugeda.

Koertel on samasugune võistluskihk nagu inimestel. "Võistlustel saavad nad väga hästi aru, et nad konkureerivad omavahel. Kui üks koer rajal on, tahaks kõik teised tribüünidelt ka kohe väljakule tormata!" imestab Marge. Marina lisab, et ega omanikudki külmaks jää: "See on sport! Kui takistused on selged, tagavad parima tulemuse õige taktika, kiirus ja külm närv. Ja kui hakkab hästi minema, siis tahaks veel paremaid tulemusi."

Tulemuste järgi jagunevad koerad kolme paremusklassi. Kauem alaga tegelenud Freya ja Muri on praegu teises, nooremad Tinny ja Dotu esimeses klassis. Kolmandale tasemele jõudnud koerad võivad juba MMil osaleda.

Agility sündis Inglismaal. John Varley, kes koeraharrastuse kõrval tegeles ka hobuste takistussõiduga, mõtles välja hobuste takistussõiduraja sarnase hüpperaja koertele.

Esimest korda demonstreeriti uut koeraspordiala 1978. a Cruftsi koeranäitusel. Edasi kogus agility aina populaarsust ning levis üle maailma. Iga-aastane tähtsaim agility-võistlus on agility-MM, kus viimastel aastatel on osalenud ka Eesti koerasportlased.

Agility eesmärk on arendada koerte liikuvust ning arukust, õpetades neid ületama kõikvõimalikke takistusi. Agility nõuab koera ja koerajuhi head koostööd, seega tuleb agility'ga samal ajal tegeleda kindlasti ka koera sõnakuulelikkuse arendamisega.

Agility-MMil võistlevad A3-koerad.

Võistlusrada koosneb mitmesugustest takistustest, mille paigutus määrab raja raskusastme ja piiraja. Koer peab läbima takistused õiges järjekorras määratud aja piires. Vastavalt võistlusklassile peab koer ületama 12-20 takistust. Need on: lattaed, laud, kiik, sild või müür, poom, A-takistus, slaalom, toru-tunnel, kott-tunnel, rõngas, kaugushüpe.

Allikas: Inga Järve Agility- ja Koertekool www.zone.ee/agilitykool

Fotod: Veiko Tõkman