Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Pudelite-purkide eest öösel raha ei saa

Ain Alvela 18. aprill 2007, 00:00

Nimelt paneb pakendiseadus müügipunktidele, kes tegelevad pandipakendis olevate jookide müümisega, kohustuse tagada ka nende vastuvõtt. Ükskõik siis kuidas keegi selle korraldab - kes tegeleb taarakogumisega ise, kes sõlmib lepingu mõne taarapunktiga. Kes kuidas, aga vähemalt mõistlikus koguses panditaarast peab inimene, kes sellega juba kord mõne säärase müügikoha juurde on jõudnud, ka lahti saama.

Selle eksperimendi mõte on rõhuda just pakendiseaduse sellele punktile ning asjaolule, et seadus ei määratle kellaaega, millal taaraga peab tegelema ja millal mitte. Seadus räägib üldiselt kirjasõna lugeda oskavale inimesele arusaadavas keeles, et "müügipunkti lahtioleku aegadel".

Kes veel ei tea, siis lahtiseletatult kujutab pandipakend endast valdavat osa nendest joogipudelitest ja purkidest, milles sisaldub limonaad, mahlajook, long drink või kesvamärjuke. Kusjuures väga oluline on selle loetelu juures tõik, et seadus ei tee vahet, milline nendest ollustest on pakendis selle müügihetkel olnud, liigitatakse vaid kuju ja suurust. See on ka õigustatud, sest sisuliselt pole vahet näiteks pooleliitrisel limonaadi- või longeropudelil - materjal on üks ja seesama, kuju ja suurus samuti. Seda enam, et niikuinii ei suunata sellist taarat taaskasutusse - ühte hekseldusmasinasse suunduvad nad kõik.

Poodidel on aga kusagilt juurdunud arusaam, nagu võiks selle asjaolu taha pugeda või seda kuidagi enda kasuks pöörata. Umbes nii, et kui pärast kella 23 enam alkoholi pealinnas ei müüda, siis justkui ei peaks nemad enam ka õllepurke või -pudeleid vastu võtma.

Alguses oli katse käigus plaanis oma purkide-pudelitega pealinn põhjalikult läbi kammida, sellepärast saigi neid autosse terve lasu kuhjatud. Ma nimelt uskusin, et no osast neist saan ikka lahti. Olgu öeldud, et ei saanud. Tegelikult piisas kolmes kohas käimisest, et hakata ennast teatud diagnoosi vajava idioodina nägema. Hea, et oli ööaeg ja pime, ehk päevavalguses ei tunta enam ära…

Alustan Pärnu mnt ja Tondi tänava nurgal seisvast Favora tanklast, mis ööpäev läbi kaupleb kõiksugu kraamiga, sh ka joogid - öösel alkoholita, päeval ka alkoholiga.

Korjan neli pooleliitrilist plastpudelit näppu - nimme kolm limonaadisildiga ja ühe gin-sildiga. Rahvast on poes päris palju - ikkagi käidav koht ja tankla.

Sätin enda süütu näoga sappa ja kui järjekord minuni jõuab, panen veel süütuma näoga pudelid letile, justkui oleks see siin minu igaöine põhitegevus. Püüan säilitada tõsist ilmet ka siis, kui leti taga seisva näitsiku käsi poolel teel eeldatava kauba järele peatub ning tema nägu võtab ilme, nagu oleks mul nina asemel lont ning minu eeldatav elukoht vähemalt väljaspool Linnuteed.

Hiljem räägib Favora Tondi tankla juhataja Timo Kirs küll telefonis, et viide lähimale taarapunktile on poes olemas.

"Kohe kauplemisloa kõrval seinal," märgib Kirs. "Aga kuna meie personal on vahetunud, siis nad lihtsalt ei teadnud… Nad teadsid, et ei tohi vastu võtta. Seda ütlesin neile mina. Keegi kas õnneks või õnnetuseks ei olnud neile näidanud seda kohta, kus on see viide."

Järgmisel päeval käin vaatamas - ongi, kuigi kaunikesti nuka taha peidetud.

"Kui me hakkaks siin taara vastuvõtmisega tegelema, siis kujutage ise ette, mis toimub," räägib Kirs. "On ju inimesed, kes on, ütleme, mitte nii materiaalselt kindlustatud - kui need nüüd hakkavad tulema ja seal soojas seisma oma prügikottidega söögi müügi saalis, siis see ei oleks lihtsalt võimalik."

Lehelugejatele ja Timo Kirsile võin saladuskatte all öelda, et tegelikult on Tondi tankla peaaegu et minu kodupood ja võin üldse mitte kiusu ajades öelda, et toosama tütarlaps on selle tanklapoe leti taga askeldanud ikka juba vähemalt eelmisest aastast.

Tammsaare tee ja Rahumäe tee ristmiku naabruses asuvasse Lukoili tanklapoodi sisenedes olen seal hetkel ainus klient. Samad pudelid näpus "ründan" letti, mille taha varjunud kaks naisterahvast.

"Saan ma need ära anda?"

"Ei-ei-ei," kõlab leti tagant. "Selle kraami jaoks on meil seal, näe seal prügikastid," viipab daam käega kusagile ukse poole.

Teen "ah soo" ja väljun tuldud teed. Prügikaste ma siiski ei kasuta.

Tondi Selveri küljes on uks ja ukse taga taaraautomaadid. Uks on küll suletud, aga see on ka loomulik, sest Selver ise on suletud.

Ka selle poe müüjatel polnud mulle suurt paremat vastust pakkuda, kui et meie mingite pudelite vastuvõtmisega, saati siis veel pärast kesköötundi, küll ei tegele. Statoili teenindajad olid vähemalt informeeritud, et söakam neist juhatas mu ninapidi sildi juurde, kus seisis, et lähim taarapunkt asub Sõpruse pst number see ja see.

Küsin, et tea, kas see praegu lahti on. "Seda ei oska mina küll öelda," vastatakse.

Statoili kontseptsioonijuht Kai Realo teatab hiljem: "AS Eesti Statoil tegutseb vastavalt Eesti pakendiseadusele, millest lähtuvalt on kõik Statoili jaamad kohustatud vastu võtma mõistlikus koguses pakendeid, juhul kui need oma tüübilt, kujult ja suuruselt vastavad selles müügikohas müüdava kauba pakendile."

Justkui tsitaat pakendiseadusest.

Pärast adrenaliini süstivat seiklust mööda korrusmajade tagahoove leiangi otsitava - lehkav nurgatagune putka, kus õndsal nõukaajal on pesitsenud üks arvukatest pealinna õlleputkadest. Aroom endine, funktsioon muutnud. Putkat ümbritsevad banaanikastide virnad, räästa küljes tilpnev silt annab teada, et on küll taara vastuvõtmise kohta. Aga avatud vaid kell 9-20, lõuna 14-15. Nii et jälle pikk nina.

Peeter Eek
keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja

Riigikohus on oma lahendis välja öelnud väga olulisena tõiga, mis ei ole pakendiseaduses kirjas, kuid on ainus loogiline järeldus - tagasivõtukohustus kaasneb müügiga - ja seda ka ajaliselt.

Samal ajal, kui müüakse, peab põhimõtteliselt olema tagatud ka tagasivõtmine. Tüüpiline on situatsioon, kus kauplus on lahti igal päeval 9-22, samas vastuvõtmisel viidatakse naabruses asuvale "taarapunktile", mis on lahti heal juhul viis-kuus päeva nädala ja siis ka 10-18, lõuna veel vahel. Selline lahendus on vastuolus pakendiseadusega.

Kui nüüd keset ööd tanklasse minna koos suure pandipakendi kotiga, võibki tankla öelda, et see ei ole nende jaoks "mõistlik kogus". Samas kui öine rändaja tuleb autos oleva mõne tühja pudeli-purgiga, siis selle kohta nõnda väita ei saa ning need peaks vastu võtma.

Ennekõike on selline säte vajalik tüüpilise suvituspiirkonna ja -perioodi puhul. Kui linnast tulnud suurem seltskond tahaks väikses külapoes ära anda "tohutus koguses" pakendeid, mis nad on ise linnast kaasa toonud, siis sellisel juhul peab ka külapoel olema õigus öelda, et kahjuks niipalju ei saa, viige linna tagasi.

Suured kaubanduskeskused omakorda, kus pakendite käive on isegi üle miljoni pakendi kogumiskoha kohta aastas, ei saa viidata kogusele, mis ei ole nende jaoks "mõistlik".

Mõistet "vahetus läheduses" on palju kritiseeritud, uskudes, et kui oleks konkreetne vahemaa - näiteks 200 meetrit, oleks asi arusaadav. Kas ei kaasneks aga sellisel juhul asjaga lõputu vaidlus, kuidas seda vahemaad mõõta - kinnistu piirist, müügikoha uksest, hoonest, kui vahepeal on suur tänav, raudtee, veekogu vms?

Ja kui mõnel juhul olekski kaugus 201 meetrit, muus osas aga pandipakendi äraandmine täiesti toimiks? Tegelikult on kõiki võimalikke tõlgendusi arvestades siiski selge, et see ei saa olla suurem vahemaa kui 200-300 meetrit.

Selleks et täita seadust ning võimaldada klientidel tagastada pakendeid suuremates kogustes, oleme sõlminud lepingu MTÜga Taara Liit, kuhu kuuluvad ettevõtted on kohustatud vastu võtma Statoili klientide pandipakendeid. Jaamades, mille vahetus läheduses asub lepingujärgne taarapunkt, on vastav info klientidele ka kättesaadav ning jaamast juhatatakse kliendid vastavasse taaravastuvõttu.

Oleme seisukohal, et AS Eesti Statoil täidab pakendiseadust. Teie kirjeldatud juhtumi puhul oleks teenindusjaama töötaja pidanud vastu võtma mõistliku koguse pandipakendit. Samas käitus ta korrektselt, informeerides teid lepingujärgsest pandipakendi vastuvõtukohast.

See seadus ongi hästi kahtlane, sest seal pidi olema mitu paragrahvi, millest üks nagu ütleb, et me peame vastu võtma ja teine, et me võime keelduda vastu võtmast, kui meil on sõlmitud leping lähima taarapunktiga.

Juhul kui see taarapunkt on kinni, siis tuleb oodata, kuni see taarapunkt lahti tehakse. Kõik inimesed magavad. Ega Prismasse saa ju ka viia öösel taarat.

Kuskil oli vist kirjas, et müüja võib sätestada selle aja ja korra, kuidas taarat vastu võetakse. On võimalus, et ma panen välja sildi, et taarat võetakse vastu ütleme esmaspäeval kaks tundi, sellest kellast, selle kellaajani. Mingi selline võimalus oli vist ka olemas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:30
Otsi:

Ava täpsem otsing