Ravinälgimisega parema mina poole

Jaana Pikalev 24. aprill 2007, 00:00

Mõte paastumisest tundus mulle ahvatlev, kuna kuulsin juhuslikult ühe inimese kogemusi sellest. Tema vaimustus saadud energiast ning enese vastu kasvanud lugupidamisest innustas mind sedavõrd, et kavatsesin end proovile panna. Ehk mõjutab see mindki oma söömisharjumusi muutma.

4. märts - "terve laps". Nüüd see on siis käes - paastumine. Olen nädal otsa selleks juba valmistunud, nagu soovitati. Iga päev kilo-poolteist porgandit - hea kerge seedida, kusjuures üsna maitsev ka, lisaks sooja puljongit ja kerget suppi. Tunne on kerge, kõht ei punnita ees, pole kõhtu täis söönudki.

Igaks juhuks võtan juba eeskujulikult poolteist liitrit vett poest, ikkagi veepaastule minek ju. Terve tee pabistan, vett joon ennastunustavalt. Sõita tuleb vaid 40 minutit, mida lähemale Loksale, seda suurem kõhuvalu närib - närveerin täna rohkem kui varem.

Õnneks on Loksal WiFi, nii et päris maailmast ära lõigatud ma ei ole. Login end igaks juhuks MSNi, nii saavad kõik minuga kontakti.

Toakaaslaseks tuleb üks vahva tüdruk Renna. Tema on siin juba viiendat korda, nii et kogemusi oskab ta mulle väga hästi jagada. Õnneks on meie kannatused ühised ja juttu jätkub kauemaks.

Jõuab kord siis päris arsti vastuvõtule minekuks, olen valmistunud pikaks ja põhjalikuks läbivaatuseks, aga oh imet. Kuulus doktor Ljudmilla Agajeva vaatab mulle otsa ja küsib, miks ma siin olen. Koos jõuame lahenduseni, et eks see paastumine ole figuurile ikka hea küll. Aga ka diagnoosi saab pandud, võin jääda Loksale asumisele. "Terve laps," ütleb doktor Agajeva, "terve laps."

5. märts - hirmul on suured silmad. Hommikul ärkan toanaabri äratuskella peale 8.10. Pool üheksa on meil hommikuvõimlemine, kepi najal. Muidugi kasutatakse seda painutamiseks ja venitamiseks igatpidi, aga Renna vihjab, et kui mõnel halb peaks hakkama või silme eest mustaks läheb, on vähemalt tugi olemas.

15 minutit liigutamist värskes õhus mõjub kuidagi reipalt. Keegi rõõmustab pärast võimlemist, et oleme hommikusöögi auga ära teeninud. Meile teeb see ainult nalja, sest meie, veepaastujad, saame päeva algatuseks laost kaks pooleteistliitrist pudelit vett - see on muide minimaalne kogus, mis tuleb siin ära juua.

Juba hommikust saati vaevab mind klistiir, mida tuleb igal õhtul teha. Pole varem selliste asjadega kokku puutunud, seega, kõik uus võib olla õudne. Seega närin terve päev otsa veel küüsi.

Vahepeal jõuan pärlivannis käia, massaaži saada ja väljas värsket õhku hingata. Massaaži suhtes olen umbusklik. Olen saanud massaaži, mis on nii ebameeldivalt valus. Seepärast ei tahaks kogemust korrata - kehv küll, kui iga päev peaks kannatama mudimist ja näpistamist, mis ei meeldi. Esimese korra kannatasin ära.

Võtsime huvi pärast ka infrapunasaunakuuri ja higistasime endast mürke välja.

Kuid klistiiri tegemine läheneb. Vahepeal jõudsin MSNi kaudu sõbrale oma saatust kurta, kes käskis mul enda seest see lõvikutsikas üles otsida, kes kõigega hakkama saab. Kerge öelda.

Tehtud! Elu läheb edasi. Protsess polnudki üldse nii hirmus, kui ma ette kujutasin. Paar minutit ja valmis.

Lähen aga rõõmsalt vesiaeroobikasse võimlema, see on vist kõikidest protseduuridest pikim, tund aega. Väga mõnus ja värskendav.

Õhtul tuleb uni varakult. Pole ammu kella kümneks voodisse pugenud ja magama jäänud.

6. märts - kõht ei ole tühi. Rutiin on tavaline, äratus, hommikuvõimlemine, vesi. Jälle vanni ja massaaž. Imestan, et ärgates polegi kõht tühi, pea ei valuta.

Meil on siin televiisor toas, millega samuti saan oma aega mõnusalt sisustada, kuna on ikkagi puhkamise aeg, võib endale lubada teki all lebotamist ja televiisorist sarjade vaatamist, mida argipäeviti muidu ei näe.

Kas te olete kunagi mõelnud, kui palju sööki näidatakse televiisorist? Ma ei jõua ära imestada, kui palju söögireklaami tuleb saadete vahele, kui palju süüa tehakse saadetes ja filmides.

Võtan ette ka pikema jalutuskäigu linna vahel. Kuna koht on mulle tuttav, on huvitav näha, mis siin vahepeal muutunud on. Aga kuhu linnapreili ikka läheb - poodi loomulikult. Jalutan läbi kõik tarbekaubad ja ehted ja riided - aga kaua ma end petan, tahan toidupoodi minna. Viga! Siin on head salatid, vorstid, oi, jogurtit tahaks. Ohkama võtab šokolaadi- ja kommiriiuli ees. Surun oma tunded alla ja võtan lugemiseks mõned ajakirjad. Tagasiteel ravikeskusesse vaevab mind juba mõte - millal ma kõike seda head saan…

Täna õhtul enam igavasse aeroobikasse ei läinud, valisin selle asemel endaga olemise. Uni tuleb juba kella üheksa paiku.

7. märts - massaaž on päeva parim osa. Ärgata on täna eriti raske, magan maha hommikuse võimlemise. Et seda korvata, võtan nurgast kõndimiskepid ja lähen metsa jalutama. Imeilus päike sillerdamas, rada veidi vesine ja libe.

Kardan seda kolmandat päeva enim, tuttavad hoiatasid, et see on murdepunkt. Tol päeval peaks lausa pikali maas olema halva enesetunde ja peavaluga, mõned pannakse lausa tilgutite alla. Sülitan kolm korda üle õla, sest tunnen end suurepäraselt, kuid ei taha enne õhtut hõisata.

Vannivesi on täna kuidagi jahe. Üks meie naaber olevat eelmisel päeval kuuma vannivee tõttu kokku kukkunud, nüüd tehakse siis kõigile teene ja pannakse meid jahedamasse vette.

Tänase päeva vaieldamatult parim osa on massaaž. Kui esimesel päeval oli veel massöör võõras, kohati valus ja ebameeldiv, siis täna tunnen, et olen kõik omaks võtnud ja 50minutise protseduuri järel olen mõnusalt unine ja uimane.

Meeldivaim tegevus on hammaste pesemine. Saab suhu vähemalt teistsuguse maitse, hakkan juba vahepeal imelikke maitseid tundma.

Täna otsustasin, et üle viie päeva ei paastu. Õigemini tuli tohutu tüdimus peale. Kõht pole küll tühi, aga isu on igasuguste asjade järele.

8. märts - tõuhobusele teed ja mett. Naistepäev algab eriti vara, kuna tuleb anda vereanalüüsid. Renna sõnul tuleb siis kõik välja, ka see, kui keegi pättust teinud ja salaja veepaastumise ajal söönud.

Päeva huvitavaim osa on arsti vastuvõtt. Saan teada, et minu organism on puhas. Seda kinnitavad ka dr Agajeva sõnad. "Teie ei ole prügine laps, teie sapine laps," iseloomustab ta minu vereanalüüsi ning pärib, ega mul poiss-sõpra või abikaasat ole. Seda seetõttu, et EKGd vaadates laiutab ta käsi ja lausub: "Teie süda on saladus, suur saladus, jõudu on siin nagu tõuhobusel!" Mul jääb üle ainult rõõmustada.

Parim osa on muidugi see, et tänasest lubab ta mul juua teed meega. Kolm korda päevas. See on mulle lubatud luksus.

Otsustame Rennaga hoopis õhtuks linna sõita. Tema tahab kangesti öö kodus veeta, ning ka mina olin lubanud hoopis sõpradega üritusele minna. Mõeldud-tehtud. Lähen sõpradega välja ja trotsin õhtu otsa mõnusaid suupisteid, mida ümberringi näen. Jään endale kindlaks ja limpsin puhast vett. See on raske, aga kasvatab iseloomu. Saan hakkama.

9. märts - viimse päeva õhtu. Mõte sellest, et täna õhtul saab lõplikult koju, teeb päeva talutavaks. Lõpuks olen siiski väsinud - mitte sellepärast, et süüa ei saa, aga siin istudes hakkab igav.

Rennaga jätame hüvasti lõunal, sest tema protseduurid on läbi. Jään üksi oma asju pakkima, sest õhtul on veel vesiaeroobika ja teen pika jalutuskäigu.

Uurin veel arstilt saadud toitumiskava, sest pärast pikka ravinälgimist ei saa ju kohe sama hooga sööma hakata.

Õhtul linna sõites olen meeletult väsinud kõigest. Terve nädal aega olen saanud mõelda igasuguseid asju - töö, eraelu, mis aga põhiline, tervis ja söömine.

10. märts - taastumine. Pika paastu järel on motivatsiooni enda eest hoolitsemiseks rohkem. Torman kohe esimesel võimalusel trenni. Esimese taastumise päeval lubatud liiter petti maitseb jällegi imeliselt. Ehkki endiselt pole kõht tühi, on tunne, et jäängi vee peale, pole vaja rohkem süüa.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:30
Otsi:

Ava täpsem otsing